Progressiivne rokk (inglise progressive rock), kõnekeeles ka progerokk ehk proge, on rokkmuusika alamsuund, mis tekkis 1960. aastate teises pooles ja arenes välja 1970. aastate alguses.

Progressiivse roki baasiks oli progressiivne popmuusika suund, mille tuntumad esindajad on Beach Boys, Beatles, Bob Dylan, Who jt. Nemad alustasid klahvpillide ja süntesaatorite kasutamist virtuoossete soolode esitamiseks, millest kujunesid lugude olulised osad (Animals, Doors, Procol Harum, King Crimson, Aphrodite's Child jt).

Progressiivse roki viljelejad laiendasid rokkmuusika piire, muutes seni valitsenud salmi ja refrääni vaheldumisel põhinenud lauluvorme. Tähelepanu pöörati lugude instrumentaalsetele osadele. Seadetesse põimiti klassikalise ja džässmuusika elemente. Seetõttu on progressiivse roki kohta kasutatud ka nimetusi "art rock", "sümfooniline rokk" ja "klassikaline rokk". Viimast ei tohi muidugi segi ajada klassikalise perioodi (1950. aastate) rock'n'roll'iga.

Progressiivse roki populaarsuse kõrgaeg oli 1970. aastate keskel. Siis jõudsid progressiivse roki albumid (LP-d) ka müügiedetabelite tippu.

Progressiivsel rokil oli tihe seos samal ajal välja kujunenud hard rock'iga (Cream, Deep Purple, Black Sabbath jt).

Suuna kuulsamad esindajad on algusperioodist Pink Floyd, Moody Blues ja Who. Hilisemast perioodist on tuntuimad Genesis, Emerson, Lake & Palmer ning Yes. Aga nende hulka saab liigitada teisigi muusikuid, näiteks Mike Oldfieldi.

Eestis on progerokki viljelenud ansamblid Mess,^[1] In Spe, Kaseke, Psycho jt. Hiljem on progressiivset rokki viljelenud Radar, Põhja Konn jt.