See artikkel on tänaseni säilinud kirikust; varem eksisteeris ka Pilistvere Risti abikirik

Pilistvere Andrease kirik asub Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Pilistvere külas.

Kirik rajati arvatavalt 13. sajandi teisel poolel Järvamaa kirikute eeskujul, st kolmelöövilise, kolmevõlvikulise kesklöövist veidi laiema kooriruumiga kodakirikuna. Kirik on ehitatud pae- ja maakividest ning tellistest erakordselt paksude välisseintega (paiguti kuni 2,5 meetrit). Algselt koosnes kirik kolmelöövilisest pikihoonest ja sellega liituvast kooriruumist ning läänetornist. Kooriruum on pikihoonega ühendatud avara teravkaarse triumfikaarega. Torn on kõrge teravkaarse avaga pikihoonega seotud, kuid see on hiljem ülemises osas rõdu ja oreliprospektiga osaliselt suletud. Pikihoone põhjaseinas asuva müüritrepi kaudu pääseb võlvide peale. Esimeses ehitusetapis võlviti ainult kiriku kooriruum, mis laoti nn gotlandi telkvõlvina, kus kivi paiknevad diagonaaltelgedega risti ja moodustavad võlvi risttelgedel tellistega seotud liitejoone. Võlvi ja koori idaseina vahele jääb võlvi pikendusena iseseisev nn idakaar, mis on altarile arhitektuuriliseks baldahhiiniks ning esineb samuti Järvamaa kirikuis.^[1]

Kiriku portaalid asuvad torni lääneküljel ja pikihoone põhjaseinas. Pikihoone kitsad ühejaolised aknad on sillutatud teravkaarseks ja on ilma ehisraamistuseta. Torni läänefassaadis on portaali kohal suur ümaraken (sarnaselt Koeru kirikule), mis oli läbi pikihoone nähtav ka kooris, kuid suleti hiljem orelivääriga. Teine ümaraken asub koori lõunaseinas, et lasta altariruumi rohkem valgust.^[1]

Hiljemalt 14. sajandi algul võlviti ka pikihoone. Võlvide toetuseks ehitati kaks paari saledaid ümarsambaid, mis jaotavad pikihoone kolmeks lööviks, kusjuures kesklöövi võlvikud lähenevad kujult ruudule, külglöövid on aga kitsamad ristkülikulised. Võlvid on erinevalt Järvamaa kirikutest ehitatud järsult tõusva kiirujoonega ristvõlvidena. Nelinurkse ristlõikega laiad arkaadi- ja vööndkaared toetuvad seintel rippkolonettidele, millel on kooniline astragaaliga konsool, erakordselt kõrge talumiplokk ja teemantliistuga pealisplaat. See motiiv lähtub Tallinna Toomkiriku kooriruumist, millega sarnanevad ka väikesed kuubikujulised võlvkandade veesülitid. Rippsambaga võidukaare kõrval on seotud ainulaadne mehefiguur, mis on osaliselt vigastatud või maha raiutud. Mehefiguur hoiab käte ja jalgadega sammast ning meenutab Põhjamaades levinud Simsoni-kujusid. Pikihoone võlvidega samal ajal valmis arvatavalt uue kujundusega põhjaportaal, mis on osaliselt hävinud. Portaali palendi- ja kaareprofiil koosneb turpadest ja sügavatest rihvadest, kahetsoonilise talumivööndi alumisel osal on hilisromaani laadis madalreljeefne taimedekoor, ülemisel figuurid (lendlohe ja mees kuradiga). Kiriku ülesehituses ja detailides väljenduvad Järvamaa, Gotlandi ja Tallinna kirikute mõjud ja eeskujud.^[1]

Käärkamber koori põhjaküljel ja põhjaeeskoda ehitati arvatavalt 14. sajandi II veerandil. Kirik sai kannatada 17. sajandi alguse Rootsi-Poola sõjas ning oli veel 1624. aastal varemeis. Kirik taastati alles 1698. aastal, mil tõenäoliselt sai ka torni kiviosa praeguse kõrguse. Põhjasõja ajal põles kirik 1703. aastal varemeiks ja taastati juba sõja ajal 1713. aastal ning uuesti 1762. aastal. Arvatavasti kindlustati nende tööde käigus torni ümarsambaid, millele ehitati tugevduseks ümber nelinurkne kattekiht. 1856. aastal uuendati kiriku katuseid ja tornikiivrit, mis 1905. aasta tormiga purunesid. Seejärel taastatud katused on püsinud tänini.^[1] Tornikiiver taastati alles 1990. aastal. Pilistvere 70-meetrine torn on kõrgeim Eesti maakirikute hulgas ning Oleviste ja Niguliste järel kõrguselt kolmas Eesti kirikutorn.

Ajaloolisest sisustusest on säilinud 1686. aastal valminud barokk-kantsel (T. Öhman), 1750. aastal valmistatud messingist laelühter ja 1901. aastal Sally von Kügelgeni maaliga uusgooti stiilis altarisein.^[1]

Kirikus tegutseb Pilistvere kogudus.

• Pilistvere kirik kultuurimälestiste riiklikus registris