Petar II Petrović
Surmaaeg	1851 Cetinje (Montenegro vürstlik piiskopkond)
[muuda Wikidatas]

Petar II Petrović Njegoš (serb: Петар II Петровић Његош; 13. november (vana kalendri järgi 1. november) 1813 Njeguši – 31. oktoober (vana kalendri järgi 19. oktoober) 1851 Cetinje) oli Montenegro valitseja alates 19. oktoobrist 1830, Montenegro ja ranniku metropoolia (piiskopkonna) valitseja (piiskop), samuti luuletaja.

Tema kodanikunimi oli Radivoje Tomov Petrović, hüüdnimega Rade. Tema vanemad olid Petrovićide dünastiasse kuuluvad Tomo Marko ja Ivana Proroković Petrović. Selle dünastia käes oli sajandeid olnud Montenegro vaimulik ja osaliselt ilmalik võim. Tal oli kaks venda (Pero ja Jovan) ning kaks õde.

Petar sai hariduse Cetinje kloostris, kuhu onu Petar I Petrović laskis ta elama panna, nähes temas oma järeltulijat. 17-aastaselt sai ta onu surma järel Montenegro valitsejaks. Sel ajal ei olnud Montenegro tänapäeva mõistes riik, sest piiskoppi tunnistati eeskätt vaimuliku peana. Riigipiir oli kindlaks määramata. Montenegro ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõned Montenegro hõimud tunnistasid ilmaliku võimuna Austria, mõned Türgi ja mõned Cetinje keskvalitsust.

Nähes vajadust muuta Montenegro moodsaks riigiks, lepitas ta vaenutsevad hõimud, seadis sisse Senati, valitsuse ja kohtud, hakkas makse koguma, tugevdas piire, ehitas teid, rajas koole ja trükikodasid.

Tema luulest on kõige kuulsam poeem "Mägipärg".

Petar II suri Cetinjes tuberkuloosi. Ta maeti väiksesse kabelisse Lovćeni mäel. Hiljem rajati sinna mausoleum. Trooni päris tema vennapoeg Danilo II Petrović.

• "Cetinje erak" (1834)
• "Mikrokosmose valgus" (1845)
• "Mägipärg" (1847)
• "Šćepan Mali, tsaaritrooni pretendent" (1851)
• "Peegel serbia"

Õnnistatud olgu see, kelle nimi elab igavesti.
Hea põhjus oli tal olla elus!

Kui mu naine minult küsib, kus ma täna olin,
siis ma ütlen talle, et olin soola külvamas.
Ja häda talle, kui ta ei usu!

Mis on inimene? (Ja olla inimene on tema saatus!)
Väike olend, keda maa tihti petab,
ometi ta näeb, et maa ei ole tema jaoks.
Kas tegelikkus pole mitte mõistatuslikum kui unenägu?