Pelasgideks (vanakreeka keeles Πελασγοί Pelasgoí) nimetati antiikajal üht müütilist muistset rahvast Vana-Kreekas. Hilisemates antiikallikates ja teaduskirjanduses on pelasgideks mõnikord nimetatud kogu mittekreekakeelset esiaegset elanikkonda Kreekas.^[1]

Pelasgide etnonüümi etümoloogia on väga ebaselge. Michel Sakellariou on kogunud 15 etümoloogiat, mis filoloogid ja keeleteadlased on viimase kahesaja aasta jooksul pakkunud (enamik neist on fantastilised).^[2]

Strabon seostab sõna pelasgos sarnase kõla põhjal sõnaga pelargos ('toonekurg') ning postuleerib, et pelasgid rändasid nagu toonekured, võib-olla Egiptusest, kus nad pesitsevad.^[3] Aristophanes kasutab seda etümoloogiat komöödias "Linnud". Satiiriliselt kujutatud Pilvekägulas on seadus, mis vihjab ateenlaste uskumusele, et nad olid algselt pelasgid, nimelt et oma vanemate toetamiseks peavad täiskasvanud toonekured rändama mujale ja sõda pidama.^[4]

Gilbert Murray mainib päritolu sõnadest pelas gē ('naabermaa'):^[5] "Kui Pelasgoi on seotud sõnaga πέλας 'lähedane', siis see sõna tähendaks 'naaber' ja tähistaks sissetungivatele kreeklastele kõige lähemat võõrast rahvast..."

Julius Pokorny tuletab nime Pelasgoi algkujust *pelag-skoi ('tasase maa elanikud', konkreetselt 'Tessaalia tasandiku elanikud').^[6] See etümoloogia esineb üldjoontes juba William Ewart Gladstone'i raamatus "Studies on Homer and the Homeric Age" (1858).^[7] Kui pelasgid ei olnud indoeurooplased, pidid selle nime andma hellenid.

Vanakreeka sõna pelagos ('meri') tuleb samast juurest (*plāk-) nagu dooria sõnal plagos ('külg'; mis on tasane), ja see juur on ka sõnas *pelag-skoi. Ernest Klein tõlgendab sellepärast sama rekonstruktsiooni kui 'mere mehi', sest meri on tasane.^[8] Kleini tõlgendus ei nõua, et indoeurooplastel oleks olnud mere kohta sõna (väga võimalik, et neil polnud seda, kui nad elasid sisemaa tasandikel). Merd võisid nad nimetada tasandikuks, siis võiks sama sõna tähendada nii 'tasase maa mehi' kui ka 'mere mehi'. Kui hilispronksiaja muinasegiptlased kohtasid sellenimelisi merelt tulnud rüüstajaid, võisid nad selle sõna tõlkida "mererahvasteks".

Pelasge mainis juba Homeros. Tema järgi elasid pelasgid Tessaalia Argoses ehk Pelasgi Argoses^[9], Larissas,^[10], mille all mõeldakse tõenäoliselt Tessaalia Larissat, aga võib-olla ka samanimelist kohta Troases^[11], Dodonas^[12] (Epeiroses) ja Kreetal^[13].

Dodona on ka Hesiodose järgi pelasgide elupaik (fragment 212). Peale selle omistab ta pelasgide esivanemale Pelasgosele pärismaise päritolu (fragment 43). Raskusi valmistab nii tänapäeva uurijatele kui ka juba antiikautoritele Hesiodose märkus, et Pelasgos oli Lykaoni isa (fragment 44), sest Lykaon elas Arkaadias, mis ei sobi nende kohtadega, kuhu Homeros pelasgid paigutab.^[14]

Herodotos kirjutab, et Kreeka esimene nimi oli Pelasgia (Πελασγία (Pelasgía))^[15], ja nimetab pelasge Hellespontose-äärsete Plakia ja Sykale^[16], Samothrake^[17], Dodona^[18], Arkaadia, Argose, Lesbose^[19] ning Lemnose ja Imbrose^[20] elanikeks. Peale selle mainib Herodotos (seoses Plaka ja Sykalega) pelasge türseenide naabritena Krestonis. Krestoni asukoht pole teada, enamik uurijaid paigutab selle Chalkidike poolsaare piirkonda. Veel väidab Herodotos, et Atika elanikud on pelasgi päritolu. Otsustades Herodotose kaasaegsete pelasgide järgi olevat pelasgid kõnelnud mittekreeka keelt.^[16]

Uurijate arvates ajas juba Herodotos pelasgid segi türseenidega. Hilisemate autorite puhul on (kui nad just ei korda varasemate autorite ütlusi) veel raskem otsustada, kas nad peavad silmas Homerose, Hesiodose ja Herodotose pelasge või mõnd varasemat rahvarühma. Pelasgide nime hakati üha enam kasutama lihtsalt seoses millegi väga vanaga. Rooma autorid mõnikord isegi samastasid pelasge kreeklastega. Alates 4. sajandist eKr nimetavad allikad pelasgide kunagiste asualadena veel Boiootiat, mõnesid Argolise osi, Sikyoni, Väike-Aasia lääneosa asulaid ning paljusid Itaalia piirkondi ja linnu Po jõe äärsest tasandikust kuni Lõuna-Itaaliani.

Antiikallikate järgi olid pelasgid paiksed ning harisid põldu, raadasid metsa, tasandasid kaljusid, kuivendasid soid, rajasid viljakaile orutasandikele linnustega linnu, mille nimi oli enamasti Larissa, ning hilisemate allikate järgi rajasid vanimad ehitised – kükloopilised müürid. Egeuse mere läänerannikul Pagasai lahe ääres elas hõim Minyai, kes olevat esimesena üritanud seda, mille argonaudid korda saatsid.

Palju hilisemate kreeka allikate järgi austasid nad kõrgeima jumalana Zeusi, Aitheri, säravat taevast, ilma kuju ja templita kõrgetel mäetippudel, sarnaselt Minose kultuuri mägipühamutega. Nende nime tõrjusid välja helleniteks ühinenud joonlased, ahhailased, aioollased ja doorlased. Pelasgid sulandusid hellenite hulka.

Ammusest ajast on vaieldud, kui suur tõepõhi on antiikaegsetel teadetel pelasgide kohta. Arvukad mainimised antiikautoritel annavad võib-olla tunnistust sellest, et varajaste allikate tekkeajal arhailisel ajajärgul ning võib-olla ka veel klassikalisel ajajärgul olid mittekreekakeelsed elanikud mõnes piirkonnas veel alles. Et pelasgide kohta muid allikaid, näiteks arheoloogilisi, ei ole (kükloopide müürid ei pärine neilt, vaid pronksiaegsetelt Mükeene kultuuri kreeklastelt), siis ei ole tänapäeva uurijad pelasgide kohta peaaegu midagi lähemat teada saanud.

Pelasgideks ei nimeta uurijad mõnd konkreetset või homogeenset, ühte kindlat keelt kõnelevat rahvarühma, vaid indoeurooplaste sisserännu eelse Kreeka elanikkonna jäänuseid, kes klassikalise antiikaja alguseks polnud veel täielikult assimileerunud ning olid seetõttu näiteks keele poolest ülejäänud elanikkonnast eristatavad.

Pelasgide indoeuroopaeelne päritolu ei ole siiski vaieldamatu. Kreeka allikate järgi olid pelasgid enamasti omapärane väga vana rahvas, kellel on siiski hellenitega ühine päritolu. Näiteks Atikas ja Joonias omistasid paljud suguvõsad endale pelasgi päritolu.

Katsed seostada pelasge Ramses III aegses Vana-Egiptuse tekstis mainitud rahvaga Peleset (plst), mis kuulus mererahvaste hulka ning oli tõenäoliselt samane vilistidega, on vaieldavad ja etümoloogiliselt kaheldavad. Eriti g muutumine t-ks on raskesti seletatav.^[21]

Pelasgid kõnelesid üht või mitut Egeuse keelt või ka mõnd muud keelt. Et pole kindlalt teada, kes pelasgid olid, on ka nende keele kohta erinevaid oletusi. Et vanakreeka keel on indoeuroopa keel, siis on vaidluse all ka, kas pelasgid kõnelesid mõnd indoeuroopa keelt.

Üks põhilisi hüpoteese nimetab pelasgideks neid, kes elasid Egeuse mere äärsetel maadel enne kreeka algkeele kõnelejate saabumist, ning nende järeltulijate enklaave klassikalises Kreekas. Sellele teooriale pani aluse 19. sajandi lõpus aluse filoloog Paul Kretschmer, see oli 20. sajandi esimesel poolel valitsev teooria ning see pole ka tänapäeval tõsiseltvõetavust kaotanud. Kretschmer uskus, et pelasgi keel on kreeka keele substraat ning kuulub võib-olla anatoolia keelte hulka.^[22] Kretschmer taasaelustas klassikalise idee jäänukkeele saartest kreeka keelealal (Arkaadia mägistes maakohtades ja kauglõuna ligipääsmatutel randadel. See seisukoht jättis Karl Otfried Mülleri protokreeklased kodumaast ilma. Ta paigutas kõige varasemad kreeklased teele Aasia tasandikelt, kus indoeuroopa keeleühtsus tema arvates umbes 2500 eKr katkes. Kreeka hõimude algkodu pidi olema kuskil Aasia ja Kreeka vahel. "Väliskreeklased" jõudsid Kreekasse kolme pronksiaegse lainena: protojoonlased umbes 2000 eKr, protoahhailased umbes 1600 eKr ja doorlased umbes 1200 eKr.^[23] Kretschmer oli kindel, et arheoloogia leiab kreeklaste algkodu üles. Sestsaadik hakkasid Kreeka ajaloo käsiraamatud rääkima kreeklaste Kreekasse tulekust. Veel 1956 rääkis J. B. Bury "History of Greece" (3. trükk) "sissetungist, mis tõi Kreekasse kreeka keele." Poole sajandi jooksul püüdsid Kreeka ja Balkani arheoloogia leida üles doorlased Kreekast põhja pool. "Mererahvaid" peeti osaks sellestsamast põhja-lõunasuunalisest rändest.

James Mellaarti ja Fritz Schachermeyri arheoloogilised väljakaevamised Çatalhöyükis viisid nad järeldusele, et pelasgid rändasid Väike-Aasiast Egeuse mere äärsetele maadele 4. aastatuhandel eKr.^[24] See teooria omistab pelasgidele hulga mitteindoeuroopa päritolu keele- ja kultuuriseiku:

• Nähtavasti mitteindoeuroopa päritolu esiaegsete laensõnade rühmad kreeka keeles.
• Paljude piirkonna kreekakeelsete kohanimede mittekreeka ja võib-olla mitteindoeuroopa päritoluga juured, mis sisaldavad häälikuühendit -nth- (näiteks Korinthos, Probalinthos, Zakynthos, Amarynthos) või selle ekvivalenti -ns- (näiteks Tiryns); -tt-, (näiteks Attika (Atika, Hymettos, Brilettos ehk Brilessos, Lykabettos, Gargettos) või selle ekvivalent -ss: Larissa, Parnassos, Kephissos ja Ilissos, Amnisos ehk Amnissos, Tylissos). Need häälikuühendid esinevad ka mittekreeka päritolu üldnimedes, mis on väidetavasti substraadist kaasa saadud, näiteks asáminthos ('vann'), ápsinthos (absint), terébinthos ('tärpentinipistaatsia') jne. Nähtavasti mitteindoeuroopa päritoluga kohanimed on ka Athēnai (Ateena), Mykēnai (Mükeene), Messēnē (Messeenia), Kyllēnē (Kyllene), Kyrēnē (Küreene), Mytilēnē (Mytilene) jne. (neil on lõpus -ēnai või -ēnē), samuti Thēbai (Teeba), Delphoi (Delfi) jt.
• Paistab, et teatud müütidel ja jumalustel ei ole paralleeli teistel indoeuroopa rahvastel. Näiteks Athena, Dionysos, Apollon, Artemis ja Aphrodite tunduvad olevat pärit Anatooliast või Levandist.
• Mittekreeka raidkirjad mitmel pool, sealhulgas Lemnose steel.

Kretschmeri teooria nõrkus^[25] seisneb selles, et selle järgi pidid eksisteerima nii kreeklastega asustatud Kreeka kui ka piirkond väljaspool Kreekat, kus Kreeka keele murded kujunesid samal ajal Kreekaga. Ent kuigi Kreeka kohta oli tõendeid küllaga, puudusid tõendid kodumaa kohta väljaspool Kreekat. Ka mererahvaste kodumaad Kreekas ei leitud. Loobumata Mülleri kolmest lainest ja Kretschmeri pelasgi keelesaartest, otsiti doorlasi mujalt. 1950. aastaks oli kõrvale jäetud Mülleri postuleeritud kreeka ja ladina keele ühine eellane ja 1960. aastaks oli hakanud kaduma usk kreeka murrete kujunemisse väljaspool Kreekat.^[26]

Pelasgi mütoloogiast ei ole palju teada. Paistab, et päikesejumalus oli algselt Ares. Tema austamise jäljed on säilinud Elises austatud Zeus Areioses ja Ateena Areopaagi (Areios Pagos 'Arese Kalju') nimes.^[27]

Robert Gravesi rekonstrueeritud ja fantaseeritud pelasgi loomismüüdi järgi oli alguses suur jumalanna Euronyme ('lai rändav'), kes ilmus alasti Chaosest ja lahutas veed taevast, et lainetel üksi tantsida. Tantsides lõi ta tuule. Ta püüdis kinni põhjatuule (Borease) ja hõõrus seda käte vahel ja soojendas pneumat, ning sellest sai isetärkamise teel madu Ophion. Ophion ühtis tantsiva jumalannaga, kes jäi rasedaks. Tuvi kujul munes Euronyme ilmamuna ning käskis Ophionil seda haududa, kes keerdus seitsmekordselt selle ümber, kuni see lõhenes ja sellest koorusid päike, kuu, planeedid, tähed ja maa koos mägede ja jõgede ning loomade ja taimedega. Eurynome ja Ophion elasid Olümposel, kuni Ophion läks ennast täis, kiideldes, et tema on kõik asjad loonud. Tema pea löödi laiaks ja hambad löödi sisse ning ta pagendati maa alla pimedusse. Hiljem pani Euronyme igale planeedile valitsejaks titaanitari ja titaani: Päikesele Theia ja Hyperioni, Kuule Phoibe ja Atlase, Merkuurile Metise ja Koiose, Veenusele Tethyse ja Okeanose, Marsile Dione ja Kreiose, Jupiterile Themise ja Eurymedoni ning Saturnile Rhea ja Kronose. Lõpuks valmistas ta esimese inimese Pelasgose. Arkaadia mullas võrsusid pelasgid Ophioni hammastest, mis Euronyme kanna all olid laiali paisatud.^[28][29]

• Rühle von Lilienstern, Johann Jakob Otto August. Zur Geschichte der Pelasger und Etrusker, so wie der altgriechischen und altitalischen Völkerstämme überhaupt, Berlin: Gedruckt und verlegt bei G. Reimer 1831.
• Karlmann Flor. Zur Geschichte der Pelasger, kd I-II, Klagenfurt: Druck v.J. Leon 1859–1860.
• Constantin Angermann. Bemerkungen über die Abstammung der Pelasger vom sprachwissenschaftlichen Standpunkte aus, Leipzig: S. Hirzel 1874.
• XXIV. Die Pelasger in Attika und auf Lemnos. – Philologus, 1889, kd 48, nr 1-4, lk 466-486.
• Ellis Hesselmeyer. Die Pelasgerfrage und ihre Lösbarkeit, Franz Fues 1890.
• Eduard Meyer. Forschungen zur alten Geschichte, kd 1, Halle 1892.
• H. Müller. Pelsger und Hellenen, Göttingen 1892.
• W. Ridgeway. The Early Age of Greece, kd 1, London 1901.
• J. L. Myres. A History of the Pelasgian Theory. – The Journal of Hellenic Studies, 1907, kd 27, lk 170-225.
• Pelásger. – Meyers Großes Konversations-Lexikon, kd 15, Leipzig 1908, lk 546–547. Veebiversioon
• Emil Fischer. Die Pelasger. – Zeitschrift für Ethnologie, 1914, kd 46, nr 1, lk 49-57.
• Paul Kretschmer. Pelasger und Etrusker. – Glotta, 1921, kd 11, nr 3/4, lk 276–285.
• Fritz Lochner-Hüttenbach. Die Pelasger (Arbeiten aus dem Institut für vergleichende Sprachwissenschaft, Graz, vihik 6), Wien: Gerold & Co. 1960.
  • arvustus: G. C. Ruigh. – Lingua, 1961, 10, lk 354-356.
  • arvustus: N. E. Collinge. Die Pelasger. – Journal of Hellenic Studies, 1962, kd 82, lk 173-174.
  • arvustus: Alfred Heubeck. Die Pelasger. – Indogermanische Forschungen: Zeitschrift für Indogermanistik und allgemeine Sprachwissenschaft, 1962, kd 67, nr 1, lk 99-102.
• A. J. van Windekens. Études pelasqiques (Bibliothèque du Museon, 49), Louvain: Institut Orientaliste 1960.
  • arvustus: D. M. Jones. – Journal of Hellenic Studies, 1962, kd 82, lk 173.
• Barry Weiss. The decline of Late Bronze Age civilization as a possible response to climatic change. – Climatic Change, 1982, kd 4, nr 2, lk 173-198.
• D. Briquel. Les pélasgues in Italie: recherches sur l'histoires de la légende, Rome 1984.
  • arvustus: G. L. Huxley. – Gnomon, 1985, 57, lk 324–329.
• Bernhard Streck. Äthiopen und Pelasger. Zu den Quellen der imaginären Ethnographie. – Paideuma, 1996, kd 42, lk 169-181.
• J. H. Cooper. Etruscan and Lemnian appear to be twigs of the Pelasgian branch of the Indo-European language tree. – Mankind Quarterly, 2000, kd 40, nr 4, lk 421-433.
• Christiane Sourvinou-Inwood. Herodotos (and others) on Pelasgians: Some Perceptions of Ethnicity. – Peter Derow, Robert Parker (toim). Herodotus and his World: Essays from a Conference in Memory of George Forrest, 2003.
• J. P. Szilágyi. In Search of Pelasgian Ancestors. The 1861 Hungarian Excavations in Apennines, Budapest 2004.
  • arvustus: David Ridgway. Pelasgians and Hungarians. – The Classical Review, 2006, kd 56, nr 2, lk 493-494.
• Graham Campbell-Dunn. Who were the Minoans?, AuthorHouse 2006.
• J. McInerney. Pelasgians and Leleges: Using the Past to Understand the Present. MNEMOSYNE -LEIDEN- SUPPLEMENTUM-, 2014, 369, lk 25-55.