Paulus Potter (20. november 1625 (ristitud) – 17. jaanuar 1654 (maetud)) oli Hollandi maalikunstnik, kes spetsialiseerus loomade kujutamisele maastikul.

Ta elas lühikese elu, kuid jõudis selle jooksul luua umbes 100 maali, millest enamik olid ideaalsed pastoraalid.

Enkhuizeni põliselanik Potter kasvas üles Amsterdamis, kus ta õppis oma isa, Hollandi kuldajastu maalikunstniku Pieter Symonsz Potteri (1597–1652) juures, kes oli mõnda aega väljaspool linnamüüre naha kuldaja. Pauluse varasemates teostes on hästi näha isa mõju. Maalimist õppis ta Jacob Willemszoon de Wetilt Haarlemis. Oma loominguga teda inspireerisid Haarlemis elav Gerrit Claesz Blekeri ja lisaks kunstnikest Pieter van Laer Haarlemist (1599 – u 1642) ja Jan Dirksz Both (u 1615 – 1652) Utrechtist.^[1]

1630. aastaid seostatakse Hollandis veel ühe uue žanri – maastikumaali – õitsenguga.^[2] Nagu paljud tollased hollandlased, avastas Potter looduses tavaliste igapäevaste motiivide ilu, armastas kujutada kõige tavalisemaid eluepisoode ehk aastal 1644 hakkasid Pauluse teosed väljendama uut naturalismi. Just sellel aastal maalis ta esimese loomamaali, mis tõi talle aastad hiljem kuulsuse.^[3] Võrreldes varasemate maastikupiltidega tõid uudsust muutunud atmosfääriprobleemi sõnastamine, valguse, õhu ja ruumi koosmõju pildiline tõlgendamine.

Lisaks lõi ta suures osas natüürmorte, ajaloomaale, portreesid ja maastikke. Potteri kõige populaarsemad maalid kujutavad üksikuid loomarühmi nagu koerad, hobused, lambad ja kõige kuulsamad lehmad niitudel ja žanristseenides.^[4]

Juulis 1650 abiellus Potter naabritüdruk Adriana van Balckeyndega (1627–1690). Tema isa Claes Dircksz oli Haagi linna tähtsaim ehitustöövõtja ja tutvustas Potterit Hollandi eliidile. Biograaf Arnold Houbraken (1718–1721) märgib, et Van Balckeneynde tutvustas Potterit olulistele klientidele ning krahv Johan Maurits ja mõned teised silmapaistvad isikud külastasid tema stuudiot.^[5]

Koos selliste kuulsate kunstnikega nagu Emanuel de Witte, Carel Fabritius, Pieter de Hooch ja Johannes Vermeer moodustas Paulus 17. sajandi keskel kohaliku kunstnike koolkonna, mis on enim tuntud olustikumaali poolest: vaated koduelule, majapidamistele, kiriku interjööridele, hoovidele, väljakutele ja selle linna tänavatele.^[6]

Ta uskus, et maaelu ei seisne mitte sigade söötmises kell viis hommikul, vaid rahulolevatest lehmadest, õdusatest suvilatest, piiramatust ruumist ja päikesevalgusest, värskest õhust ja vabadusest. Potteri maastiku- ja loomade piltidelt leitud intensiivne vaatlus, nende nägemise värskus on peaaegu vastupidine Willem van den Bundel’i omale. Van den Bundel maalis figuure kaugelt, kasutas lõuenditel palju varje, tema maalid olid rohkem tuhmunud, ta ei kasutanud erksaid värve ning kujutised mõjusid säratuna.^[7]

Pauluse lesk väitis, et ta ei läinud kunagi välja ilma visandivihikuta. Hea joonistamisoskuse saavutamine nõudis Potterilt pikka ja rasket tööd, täpsemalt põhjalikku õppimist stuudios ja pikki jalutuskäike maal. Ta õppis teistelt maalikunstnikelt palju: vaatas nende töid, pärast analüüsis kriitiliselt oma maale ja täiustas neid. Kirjeldamatu valgus ja atmosfäär tema töödes kinnitavad seda. Maalidel hele, piiratud palett ja nihkuvate toonide peen kasutamine.^[8]

Maaelu peeti tervislikumaks, rõõmsamaks, ratsionaalsemaks ja rahulikumaks võrreldes linnaga. Kujutised jõukatest Hollandi maapiirkondadest väljendasid rahvuslikku uhkust ja olid tihedalt seotud poliitilise rahuga, mis mõnikord andis märku kuldajastu saabumisest. Lüpsilehm ühe Hollandi majanduse kolme valdkonna esindajana võiks sümboliseerida Hollandi õitsengut ja jõukust. Maalitud agressiivsed pullid ja valvekoerad annavad märku isamaa valvsusest rahuajal.^[9]

Potter töötas Delftis aastatel 1646–1649 ja teda on nimetatud kõige huvitavamaks maastikumaalijaks kes selles linnas tegutsenud. Ta astus Delfti gildi 6. augustil 1646. Potter oli Delfti koolkonna "säde".^[10]

Aastatel 1647–1648 maalis ta Delfti ja Haagi üldpiirkonnas asuvaid maastikke, niite ja hooneid. 1649. aastal astus Haagi maalikunstnike gildi ja rentis kunstnikult Jan van Giyenilt maja Dunne Bierkade tänaval. Potteri edu Haagis tähtsate patroonide juures oli niivõrd seotud tema idealiseeritud vaatega maaelule kui ka tema naturalistliku kirjeldusega, kuigi viimase imetlus piirdus keskklassiga.^[11]

Potter koostas testamendi 1653. aasta jaanuaris ja suri aasta hiljem tuberkuloosi.

Üht tema maali “Noor pull” mainiti teda käsitlevas kirjanduses alles 1749. aastal, mil see ilmus müügile Haarlemis ja seda kirjeldati kui „väga suurt maali, mis oma rikkalikkuse, jõu ja loomulikkuse poolest on erakordne teos.” Kuigi seda maali kritiseeriti, imetleti seda 19. sajandil romantismi varase näitena väga.^[12]

Maal “Taluõu” oli maalitud Frederick Hendricku lesele Amalia von Solmsile. 1652. aastal mais naasis ta Amsterdami Nicolaes Tulpi kutsel, kellele kuulusid mitmed Pauluse maalid. Tulp lasi Potteril maalida oma poja Dirck Tulpi õilsaks ratsutajaks.^[13]

• 
  "Täpiline hobune". Õli, 1653
• 
  "Neli pulli". 1652
• 
  "Figuurid hobustega tallis", 1647
• 
  "Lehmad talu lähedal". 1653

• Liedtke, Walter A., Michiel Plomp, and Axel Rüger. 2001. Vermeer and the Delft school. New York: Metropolitan Museum of Art.
• New York: The Metropolitan Museum of Art: distributed by H.N. Abrams. 1988. Dutch and Flemish paintings from the Hermitage
• Columbia University ProQuest Dissertations Publishing, 1985. Paulus Potter: His works and their meaning.
• Arthur K. Wheelock Jr., “Paulus Potter,” Dutch Paintings of the Seventeenth Century
• E. Pihlak, A. Kartna, M. Lumiste. 1978. Madalmaade maalikunst 15. – 17. sajandini.