Pauls Stradiņš (17. jaanuar 1896 Viesīte – 14. august 1958 Riia) oli läti kirurg, onkoloog ja tervishoiu organisaator ning Läti Ülikooli ja Riia Meditsiiniinstituudi professor.

Ta sündis aastal 1896 Viesītes käsitöölise perekonnas. Ta õppis kohalikes külakoolides, Jekabpilsi kaubanduskoolis, Jurmalas Ludis Bērziņši ja J. Šmithensi eragümnaasiumis ning lõpetas aastal 1914 kuldmedaliga Riia Aleksandri Gümnaasiumi. Aastatel 1914–1919 õppis ta Petrogradi Sõjameditsiini Akadeemias, lõpetades selle kiitusega ja kaitstes Sergei Fjodorovi juhendamisel tööga "Поражения периферических нервов и их лечени" väitekirja.

Aastal 1923 pöördus ta tagasi Lätti. Aastast 1924 töötas ta Läti Ülikooli arstiteaduskonnas professor Jēkabs Alksnise juhendamisel. Aastatel 1925 ja 1926 täiendas ta ennast USA-s ja Inglismaal; aastal 1927 kaitses ta juba teist väitekirja.

Ta oli abielus ja tal on neli last. Tema poeg Jānis Stradiņš oli keemik, Läti Teaduste Akadeemia liige.