Paks Margareeta
| Paks Margareeta | |
|---|---|
 | |
| Üldandmed | |
| Asukoht | Tallinna vanalinn |
| Liigitus | suurtükitorn |
| Ehituse algus | 1518 |
| Ehituse lõpp | 1529 |
| Aadress | Pikk 70, Tallinn |
| Koordinaadid | 59° 26′ 33″ N, 24° 44′ 58,2″ E |
| Tehniline ülevaade | |
| Ehitusmaterjal | paekivi |
| Projekt ja ehitus | |
| Ehitusinsener | Gert Koningk Münsterist |
Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Tallinna vanalinnas Pika tänava otsas. Seal asub Eesti Meremuuseum.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tallinna linnamüüri valmimise järel hakati müüris olevate väravatornide ette ehitama täiendavaid eesväravaid, et kindlustada linnamüüri kõige nõrgemaid osi.
Suure Rannavärava eesvärav meenutas tänapäevani säilinud kahe väikese torniga Viru eesväravat. Läänepoolne väiksem torn on säilinud, idapoolse kohal asub praegu Paks Margareeta.
Paksu Margareeta vundamendi all on hästi säilinud varasema Suure Rannavärava müürid.[1]
Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Suure Rannavärava eesvärava kolmanda uuendamise käigus aastatel 1518–1529 endise Roosiaia kohale. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda kandis torn nime Rosencrantz.[2] Torni kavandas tõenäoliselt Clemens Pale, 1520. aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531. aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel eesvärava välisküljel.[2]
-
Vaade Tallinna sadamale, Johannes Hau (1838) -
Paks Margareeta ja Suure Rannavärava eesvärav (1924) -
Paks Margareeta, Suure Rannavärava eesvärav ja Rannavärava mägi, 1930/1940
Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati kolmveerandringikujulisena läbimõõduga 25 m ja seinapaksusega 4,4–6,5 m, kusjuures paksus vähenes astmeliselt ülespoole. Torn oli algselt viiekorruseline, kolm alumist korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas oli mašikuliikorrus ning viies oli mašikuliil asetsev arvukate laskeavadega oli lahtine platvorm, mille ääres olev kaitsekäik oli katustatud.
Maapinna looduslikust langusest tingituna oli torni kõrgus lääneküljel 16 m ja idaküljel 22 m. Koos Paksu Margareetaga rajati ka 3 m paksune ja 6,8 m kõrgune külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini,[2] millega linnamüüri ja uue torni vahele moodustus zwinger. Paksu Margareeta ehitamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu.
Aastatel 1640–1650 rajati Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. 16. sajandi lõpul rekonstrueeriti see Suure Rannavärava bastioniks ning on säilinud tänaseni, mattes endasse Paksu Margareeta alaosa.[2]
1683–1704 rekonstrueeriti Paksu Margareeta suurtükitorni. Algne mašikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti kõrge kivikatusega.[2]
Pärast Põhjasõda paigutati sinna elama sunnitöölised, keda rakendati Tallinna sadama ehitustöödel. 1830. aastatel kohandati torn vanglaks. Ka pärast Tallinna kindluse Venemaa maakindluste nimekirjast väljaarvamist 1857. aastal jäi torn insenerikorpuse valdusse ning seda kasutati edasi vanglana.
1884. aastal ehitati vastu torni lõunakülge neljakorruseline paekivist vangla abihoone (see oli teine vanglaks ehitatud hoone Tallinnas). Vangla tarbeks Margareeta aeda ehk Suure Rannavärava bastioni lähedale rajatud kapsaaed ja prügila likvideeriti 1902. aastal ning selle asemele rajati vanakraami- ehk "täiturg".
Veebruarirevolutsiooni ajal 1917. aastal süüdati vangla ja vabastati sealasunud poliitvangid. Tules hävisid ka torni sisemised puitehitised, keskaegse eesvärava langevõre ning selle tõsteseadeldis. Oletatavaid maa-aluseid vangikonge otsides lõhati torni dünamiidiga.[3]
Aastatel 1918–1922 oli suurtükitorn kaitseministeeriumi; 1922–1923 haridusministeeriumi ja 1923–1932 teedeministeeriumi valduses.
Tühja ja korrastamata torni taheti ehitada näiteks pöörleva põrandaga tantsusaal, kino ja linna puuladu. Peale jäi Tallinna Ajaloomuuseumi rajamise idee, eestvedajad olid Tallinna Ajaloo Selts ning toonane linnaarhivaar Hugo Peets. Aastatel 1938–1940 rekonstrueeriti vangla abihoone ja eesväravahoone Tallinna Linnamuuseumi ruumideks.[2] Ekspositsioon avati augustis 1940.
Aastatel 1978–1980 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks meremuuseumi tarbeks.[2] Paksus Margareetas paiknevad muuseumi näituseruumid; vangla abihoones, eesvärava peal ja läänetornis aga personaliruumid.
Ehitustööde käigus leiti 2018. aastal tornist lõuna pool zwingeris seniteadmatuid müürikatkeid ilmselt Suure Rannavärava varasemasse ehitusetappi kuuluvate müüridega, mis ehitati 15. sajandi keskpaigas ehk enam kui 50 aastat enne Paksu Margareeta suurtükitorni.
- Fotod 1974. aastast
-
-
-
-
-
-
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Stina Kordemets. "Paksu Margareeta torni alt leiti keskaegseid müüriosi". Eesti Päevaleht, 14. september 2018
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Paks Margareeta ja Suur rannavärav
- ↑ "Paksu Margareeta lahendamata saladus". Rahvaleht nr 214, 16. november 1938. Lk 4
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Paks Margareeta |
- Paks Margareeta Eesti Meremuuseumi kodulehel
- Küllo Arjakas. "Kes langes esimesena Eesti Vabariigi eest?". Postimees, 23. veebruar 2006 ("...mõnede andmete kohaselt Väikesel mäel Paksu Margareeta juures – surmavalt haavata saanud Johann Muischneek oligi äsja väljakuulutatud Eesti Vabariigi esimene sõjaohver")
- Jaan-Juhan Oidermaa. "Paksu Margareeta torni alt leiti keskaegseid müüriosi". novaator.err.ee, 14. september 2018
- Merili Nael. "Fotod: Paksu Margareeta maapõu paljastas kaks keskaegset ehitist". novaator.err.ee, 6. oktoober 2018
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
