Pakktaru
Pakktaru, murdes ka pakkpuu, oli endisaegne õõnestatud puupakust taru.[1]
Pakktaru õõnestati tavaliselt otstest, tihti tule abil. Taruks eelistati vana puud, õõnsat või mädanenud südamega kuuske või haaba, mõnikord ka sangleppa, pärna, mändi vm puud. Puu mädanikuga südameosa eemaldati ning õõnestati täiendavalt. Taruõõnde kinnitati puupulkade abil laudadest põhi. Kaaneks löödi peale laiem laud, et kaitsta taru vihma eest. Kui mädanikuga puud ei olnud, õõnestati taru tervest pakust. Selleks löödi pakk sageli pooleks ning õõnestati mõlemad küljed, seejärel ühendati taru pooled vitste abil.[2] Pakktaru suud ehk avaust katsid lennuaukudega suulauad, mida sai ära võtta. Kärgede kinnitamiseks asetati tarusse paariviisi rööbiti või ristamisi kärjepulgad.[3]
19. sajandil oli Lõuna-Eestis levinud hästi suur pakktaru, mis oli asetatud harilikult kaldu - üks ots toetus maha, teine ristjalgadele. Põhja-Eestis oli kasutusel väiksem taru, mis seisis püsti, asetatuna kivile või jalgadele.[3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat vaadatud 18.06.2020
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 135
- ↑ 3,0 3,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 303
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
