Ostalgia (saksa keeles Ostalgie) on endise Ida-Saksamaa eluviisi järele tuntava nostalgia kohta kasutatav väljend. Sõna on tuletatud sõnadest Ost ("ida") ja Nostalgie ("nostalgia").

Väljendiga viidatakse vahetevahel ka teistes endistes Ida-Euroopa riikides (nt Poolas ja Nõukogude Liidu aladel) esinevale nostalgiale kadunud sotsialistliku süsteemi järele.

Pärast Berliini müüri langemist aastal 1989 ning Saksamaa taasühinemist aasta hiljem, kadusid paljud Saksa Demokraatliku Vabariigi sümbolid kasutuselt. Peaaegu kõik kirjaga "DDR" (Deutsche Demokratische Republik) kaubamärgid kadusid poodidest ning nende asemele tulid lääne tooted. Kuid aja möödudes hakkasid endised idasakslased tundma nostalgiat mõnede oma endise elu aspektide järele. Ostalgia viitab eriti nostalgiale pärast Saksamaade ühinemist kadunud tavaliste igapäevaelu ja kultuuri aspektide järele.^[1]

Lisaks igapäevaelu aspektidele kutsusid nostalgiat esile ka töötuse ja vaesuse puudumine Saksa Demokraatlikus Vabariigis, endise riigi sotsiaalsüsteem ning selleaegne ühtsustunne. Kui nimekas Lääne-Saksa väljaanne Der Spiegel küsis endistelt idasakslastelt, kas SDV süsteemil oli "rohkem häid kui halbu külgi", vastas 57% neist: "rohkem häid". Küsitlust läbi viinud ajakirjaniku väitele, et "SDV elanikel ei olnud vabadust reisida, kuhu iganes nad soovisid", vastasid idasakslased: "ka tänapäeva madalapalgalistel töötajatel ei ole seda vabadust".^[2]

Paljud Saksamaa ettevõtted on võtnud sihiks valmistada SDV ajal toodetutega sarnanevaid asju. Taas on saadaval vahepeal kadunud Ida-Saksa toiduainete kaubamärgid, vanade riigitelevisiooni saadete lindistused videokassettidel ja DVD-plaatidel ning varem laialt levinud automargid Wartburg ja Trabant. Lisaks on elu Saksa Demokraatlikus Vabariigis olnud aineseks ka mitmele filmile, sealhulgas Leander Haußmanni "Sonnenallee" (1999), Wolfgang Beckeri rahvusvaheliselt tunnustatud "Good Bye Lenin!" (2003) ja Carsten Fiebeleri "Kleinruppin forever" (2004).

Ida-Saksamaa kultuuri säilitamise nimel tegutsejad ühinesid ka valgusfooridelt tuttavate Karl Peglau disainitud mehikeste (Ampelmännchen) päästmiseks.^[3] Mitmed endise Ida-Saksamaa piiril või selle lähedal asuvad Saksamaa linnad, sealhulgas Berliin, Lübeck ja Erfurt, kasutavad jätkuvalt Peglau disainitud sümbolitega valgusfoore kas kõigil või mõnedel jalakäijate ülekäiguradadel. Paljud endise Ida-Saksamaa aladel ja Berliinis müüdavad suveniirid kasutavad samuti Ampelmänncheneid.

• Saksa Demokraatlik Vabariik
• Karl Peglau
• Ampelmännchen
• Trabant

• Banchelli, Eva. Taste the East: Linguaggi e forme dell'Ostalgie, Sestante Edizioni, Bergamo 2006, ISBN 88-87445-92-3.
• Banchelli, Eva. Ostalgie: eine vorläufige Bilanz, in Fabrizio Cambi (Hg.): Gedächtnis und Identitat. Die deutsche Literatur der Wiedervereinigung, Würzburg, Koenigshausen & Neumann, 2008, pp. 57–68.
• Berdahl, Daphne. On the Social Life of Postsocialism: Memory, Consumption, Germany (2009)
• Rota, Andrea. Testi pubblicitari ostalgici: una breve analisi semiotica, In Linguistica e filologia 24/2007, pp. 137-152, ISSN|1594–6517.

• "Ostalgie", postitus ajalehe The New York Times ajaveebis
• "Ostalgie" arutelu veebilehel "H-German"