Nikolai I (vene keeles Николай I ja Николай Павлович Романов; 6. juuli (vkj 25. juuni) 1796 Gattšina palee – 2. märts (18. veebruar) 1855) oli Venemaa keiser 1825–1855, Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast. Ta oli Paul I ja Württembergi printsessi Sophia Dorothea Augusta Luisa kolmas poeg ja Aleksander I vend.

Nikolai Pavlovitš Romanovit kasvatati sõjaväelaseks, sest ei olnud esikpoeg ning troonipärija (tsareevitš). Troonipärijad olid tema vanemad vennad tsareevitš Aleksandr Pavlovitš või suurvürst Konstantin Pavlovitš Romanov. Pärast sündimist 1796. aastal arvati Nikolai Pavlovitš vastavalt selle aja traditsioonidele kindralleitnandi auastmes Ratsaväe Ihukaardiväepolku, mais 1800 arvati ta Izmailovo Ihukaardiväepolku. Kui suurvürst Nikolai sai kuueaastaseks, alustas ta koduõpetajatega õppetööd, millest suur osa oli suunatud sõjateadustele. 1810. aastal moodustati suurvürstide sõjaliseks väljaõppeks paažidest Ihukaardiväe Aadlikorpus, kus Nikolai täitis rooduadjutandi ja staabikapteni ülesandeid. Rood täitis õukonnas tseremooniakohuseid. 1812. aasta sõdade ajal ta lahingutegevuses Venemaal ei osalenud, kuid osales Vene vägedega Napoleoni Elbalt põgenemise järel tema tabamiseks ning kukutamiseks toimunud sõjaretkel Prantsusmaale. 1817. aastal määrati ta Venemaa Keisririigi sõjavägede Insenerikorpuse peainspektoriks, kelle ülesanne oli kogu Venemaa kaitseehitiste teostamine ja kontroll.

1824. aastal teatas 47-aastane keiser Aleksander I, et kavatseb 50-aastaselt troonist loobuda. Paraku suri Aleksander enne selle tähtaja saabumist – 19. novembril 1825 – ootamatult, kui külastas Taganrogis tervisevetel viibivat naist. Aleksander I ootamatu surma järel jäi Vene riik mõneks ajaks valitsejata. Vastavalt troonipärimisseadusele oleks pidanud trooni saama Aleksandri vanuselt järgmine vend Poola asehaldur suurvürst Konstantin Pavlovitš, kes oli küll ammu teatanud troonist loobumisest, kuid seda teadis vaid väike perering. Keisriks kroonimine määrati Nikolaile 14. detsembriks 1825.

Pärast oma vanema venna Aleksander I ootamatut ja järglasteta surma sai ta detsembris 1825 keisriks. Juba enne seda peeti Nikolaid üldiselt tagurlikuks, karmiks ning läbini militaristlikuks meheks, mistõttu liberaalsed dekabristid otsustasid tema võimuletulekut takistada, kehtestades konstitutsioonilise monarhia ja tõid endale ustavad väed Senati väljakule, kus nad keeldusid Nikolai I-le truudust vandumast, nõudes vanema troonipärija Konstantini troonileasumist. Paleeväljakule kogunenud ohvitserid tapsid Nikolai saadetud keisri esindaja Peterburi sõjakuberneri Mihhail Miloradovitši, misjärel väljakule kogunenud väed purustati suurtükiväe tulega ning nende katse 14./25. detsembri riigipöördeks ning konstitutsioonilise monarhia kehtestamiseks kukkus läbi ning enamik neist saadeti Siberisse asumisele.

Pärast riigipöördekatset asutas keiser Nikolai keisri isevalitsuse kaitseks ja riigiaparaadi korruptsiooni ohjeldamiseks Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna, mida asus juhtima baltisaksa päritolu keisri isiklik sõber ning 1812. aasta isamaasõjas vaprusega silma paistnud jalaväekindral Alexander von Benckendorff.

Nikolai kohta on öeldud, et ta valitses Venemaad kui hiiglaslikku sõjaväekasarmut, hoolimata inimeste ehk sõdurite olukorrast, pöörates peaaegu kogu tähelepanu vaid riigi sõjalise ja välise võimsuse kasvatamisele. Selles oli tal ka mõnevõrra edu. Just temaaegset Venemaad nimetati Euroopa sandarmiks, kuna ta oli valmis maha suruma igasuguse monarhistliku korra vastase liikumise.

1826. aastal moodustas Nikolai I, Venemaa Keisririigi kontrollimiseks Isikliku Kantselei, mille 1. osakonna ülesanne oli täidesaatva võimu kontroll ja rakendamine; 2. osakond tegeles seadusandliku võimu ülesannete realiseerimise ning seaduste kodifitseerimisega ning 3. osakond keisri ainuvõimu vastase ja riiklikku julgeolekut ohtude ning riigiaparaadi korruptsiooni jälgimisega (poliitiline politsei).

Euroopas levinud vabastusideede mõjutusel alustasid Venemaa Keisririigi koosseisus oleva Poola aadlikud ja sõjavägi Poola 1830. aasta ülestõusu, mis suruti Vene sõjaväe poolt maha.

Pärast Prantsuse revolutsiooni Euroopas alanud monarhide ainuvalitsemiskorra vastaste ja rahvaste iseseisvusliikumise mahasurumiseks püüdis Nikolai I saada teiste riikide nõusolekut 1830. aastal Hollandi ülemvõimu vastu puhkenud Belgia revolutsiooni ajal Belgiasse tungimiseks ja ka 1848. aastal Austria-Ungari koosseisus olevasse Ungarisse tungimiseks, et abistada vananenud keiser Franz II. Sekkumise aluseks oli 1833. aastal Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria keisririigi vahel sõlmitud Berliini konvensioon.

Kuid 1853 rikkus Nikolai jõudude tasakaalu Euroopas, kui kuulutas järjekordse sõja Türgile. Prantsusmaa ja Suurbritannia tulid Türgile appi ning maabusid Krimmis. Algas Krimmi sõda, mille Venemaa lõpuks kaotas. Nikolai ise selle lõppu ei näinud, surres 1855. aastal enne sõja lõppu.

• Tallinna kindluse merekaitsepatarei

• Anhalti Albrecht Karu ordeni suurrist (12. juuni 1837)

Nikolai I oli abielus Preisi printsessi Charlottega (Aleksandra Fjodorovnaga), järglased:

• Aleksander II (1818–1881)
• suurvürstinna Maria Nikolajevna (1819–1876), abiellus 1839. aastal Leuchtenbergi hertsogi Maximilian Joseph Eugene Auguste Napoleon de Beauharnais'ga[1];
• suurvürstinna Olga Nikolajevna (1822–1892), Württembergi kuninganna
• suurvürstinna Aleksandra Nikolajevna (1825–1844)
• suurvürst Konstantin Nikolajevitš (1827–1892), abiellus 1848. aastal Saksi-Altenburgi hertsog Josephi tütre Alexandra Friederike Henriette Pauline Marianne Elisabethiga (pärast vene õigeusku üleminekut Александра Иосифовна). Sõjaväelane ja asehaldur (1862–1863) Poola kuningriigis
• suurvürst Nikolai Nikolajevitš (vanem) (1831–1891), abiellus 1856. aastal Oldenburgi dünastia hertsog Konstantin Friedrich Peter von Oldenburgi tütre Alexandra Friederike Wilhelmine von Oldenburgiga (1838–1900), pärast õigeusku ristimist suurvürstinna Aleksandra Petrovna Romanova
• suurvürst Mihhail Nikolajevitš (1832–1909), kindralfeldmarssal, asemik Kaukaasias ja Kaukaasia armee juhataja Kaukaasia sõdades 1862–1881, Riiginõukogu esimees (1881–1905)

• Nikolai I ratsamonument (Peterburi)

• Legend Nikolai I vabasurmast. Keisri ihuarst dr. Philipp Karelli veel praegu elav poeg lükkab selle ümber, Postimees 12. november 1926, lk 3