Nikolai Nikititš Demidov (vene keeles Николай Никитич Демидов; 22. november (vkj 9. november) 1773 Jamburgi kubermang Tširkovitsõ – 9. mai (vkj 22. aprill) 1828 Firenze) oli Venemaa sõjaväelane, tööstur, diplomaat, filantroop ja kunstikoguja, krahv.

Tema isa oli suurtööstur Nikita Demidov, ema oli Aleksandra Demidova. Isale oli see kolmas abielu, kaks esimest olid jäänud lastetuks. Nikolail olid kaks õde, vanem ja noorem. Mõlemad said täiskasvanuks ja abiellusid, vanema õe sugu on tänapäevaks välja surnud, noorema sugu püsib tänini. Ema oli haiglane, suri 1778 33-aastaselt ja rohkem isa ei abiellunud.

Demidov sündis Ingerimaal Tširkovitsõ külas, kuhu hiljem selle tähistamiseks püstitati mälestussammas. Sündimise aastal pandi ta kirja Preobraženski kaardiväepolku kapralina. 1775 nimetati ta alampraporštšikuks ja 1782 seersandiks, 1787 viidi üle Semjonovskoje kaardiväepolku. 1789 nimetati ta kindralfeldmarssali krahv Grigori Potjomkini tiibadjutandiks. Ta osales Potjomkini adjutandina Vene-Türgi sõjas rahulepingu allakirjutamisel Iasis. Oma raha eest laskis ta ehitada fregati. 1791 ülendati ta kindralaudiitorleitnandiks ja oli tegevteenistuses Bessaraabias, 1792 viidi üle Moskva grenaderipolku alampolkovnikuna, 1794 sai kammerjunkruks ja 1796 titulaarkammerhärraks. 1800 määrati ta kammerkolleegiumisse, mis kogus teatavaid põllumajandusmakse, ja samal aastal määrati ta salanõunikuks. 1801 kammerkolleegium likvideeriti.

Kui Nikolai oli 14-aastane, suri tema isa ja ta päris suured raua- ja vasesulatustehased koos 11 550 pärisorjaga, kellest osa olid tehasetöölised. Esialgu ei osanud ta varandust hoida, elas luksuslikult ja raiskas, mistõttu tema vara võeti eestkoste alla. See mõjus Demidovile hästi ja 1797, 24-aastaselt sai ta oma vara käsutamise õiguse tagasi.

Röögatute kulutuste tõttu sattusid tema tehased majandusraskustesse ja need tuli isegi pantida. 1795 abiellus Demidov Jelizaveta Stroganovaga, kes oli Venemaa üks rikkaimaid pruute, ja tema majanduslik olukord paranes taas. Neile sündis neli last: Aleksandra (1797–1800), Pavel Demidov (1798–1840), Nikolai (1799–1800) ja Anatoli Demidov (1812–1869). Aastal 1800 surid nende kaks last. See mõjus Nikolai Demidovile rängalt ja ta läks sõjaväest erru.

Abikaasad ei sobinud omavahel. Nad polnud teineteist kunagi armastanud, vaid abiellunud raha pärast. Jelizaveta armastas ilmalikke meelelahutusi ja jumaldas kõike prantsuspärast, Nikolai oli karm ja tõsine, koduse eluviisiga. Kaua elasid nad lähestikku, aga lahus. 1812, pärast teise poja sündi kolisid nad lõplikult lahku. Jelizaveta elas surmani Pariisis ja Nikolai Firenzes. Jelizaveta suri 1818 ja Nikolai ei abiellunud uuesti.

Üks tema mälestussambaid asub Simititsa lähedal Tširkovitsõ külas Volossovo rajoonis^[1], teine Nižni Tagilis^[2] ja kolmas temanimelisel väljakul Piazza Demidoff Itaalias Firenzes.^[3]

Tema poeg San Donato prints Anatole Demidov abiellus 1. novembril 1840 Napoleon I noorema venna, Vestfaali kuninga Jérôme Bonaparte'i (1784–1860) tütre Mathilde Bonaparte'iga (1820–1904) ning immatrikuleeriti von Demidowi nime all Liivimaa (Nr. 359) ja 16. jaanuaril 1842 Eestimaa rüütelkonda (nr. 178).^[4][5] Neil polnud lapsi.

• Demidov

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Nikolai Demidov