Minuskel (tuleneb ladinakeelsest nimetusest minusculus 'pigem väike') on tüpograafias kasutatav mõiste trükikirja väikese kirjatähe kohta. Minusklil on samas tähestikus reeglina olemas ka sama nimetuse ja hääldusega paariline suurtäht (majuskel). Minusklit ja majusklit eristab mitte niivõrd suurus kui erinev tähekuju.

Erinevalt majuskelkirjast on minuskelkirjal hästi eristatavad üla- ja alapikendid (vrd D ja d, G ja g). Majuskelkiri kirjutatakse kahe joone süsteemile (baasjoon ja x-kõrguse joon), minuskelkiri nelja joone süsteemile (neile lisanduvad üla- ja alapikendijooned).

Ladina kirja minusklite eeskujuks on karolingide minuskli tähekujud, mis vaid üksikjuhtudel on suurtähtedega sarnased.

Juba hilisantiikajal tunti ja kasutati kirjatähe minuskel- ja majuskelvormi. 5. sajandil kasutati majuskelkirjade ruutkapitaali ja untsiaali kõrval minuskelkirju rooma kursiivi ja pooluntsiaali.

8.–9. sajandil arenesid paralleelselt karolingide minuskliga Bodensee piirkonnas, St Galleni ja Reichenau skriptooriumides välja alemanni minuskel, 8.–12. sajandil Briti saartel iiri-anglosaksi minuskel, 7.–8. sajandi Põhja-Itaalias langobardi ja Lõuna-Itaalias benevendi minuskel ning Ibeeria poolsaarel kasutati 8.–10. sajandil läänegooti kirja minuskleid, enne kui karolingide minuskli kasutus selle välja tõrjus.

Karolingide minuskel ja muude kirjatüüpide minusklid mõjutasid Euroopa eri piirkondade hilisemate kirjastiilide varagooti, gooti ja hilisgooti kirjade minuskleid.

• Majuskel