"Minu Leninid" (inglise keeles "All My Lenins", vene keeles "Все мои Ленины") on 1997. aasta Eesti pseudoajalooline komöödiafilm, mis kujutab esimest maailmasõda, bolševike riigipöörde planeerimist ja Vene revolutsiooni.

Noor Eesti poliitik Aleksander Kesküla (näitleja Üllar Saaremäe) on 1908. aastal põgenenud tollase Tsaari-Venemaa osast Eestist Šveitsi. Ta tunneb suurt muret Vene impeeriumis toimuva rahvusliku rõhumise pärast. Neid vaateid jagab ka Vladimir Lenin (näitleja Viktor Suhhorukov), kes nimetab Tsaari-Venemaad "rahvaste vanglaks".

Kesküla sooritab Berni Ülikoolis oma viimased eksamid. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, näeb Kesküla selles oma ajaloolist võimalust ja plaanib Leninit kasutada revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Ta loob lausa maniakaalselt suurejoonelised plaanid Venemaa hävitamiseks ja Vene impeeriumi varemetele Suur-Eesti (Gross-Estland) impeeriumi ehitamiseks. Impeerium koosneks kõigist endistest soome-ugri aladest, sealhulgas Peterburist. Alguses tegutseb ta vahendajana Lenini ja Saksa valitsuse vahel, plaanides kasutada Saksa raha revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Kesküla ja Saksa välisministeerium sõlmivad kokkuleppe Lenini rahaliseks toetamiseks. Raha kasutatakse kommunistliku partei lendlehtede, brošüüride ja raamatute avaldamiseks.

Sakslased määravad kogu operatsiooni koordineerima superspioon Mülleri (näitleja Andrus Vaarik). Kesküla ja Müller koolitavad viis meest Lenini teisikuteks, et nad saaksid ta vajadusel välja vahetada.

Autorid ise (stsenaariumi kirjutas Toomas Kall, ideed arendasid edasi Hardi Volmer ja Ott Sandrak) on seda filmi nimetanud pseudoajalooliseks. Sellele vaatamata sisaldab film mitmeid ajaloolisi fakte. Saksa saadik Šveitsis, vabahärra Gisbert von Romberg (näitleja Linnar Priimägi) teavitas tõesti 1914. aasta sügisel oma valitsust "ühest eestlasest, Alexander Keskülast, kes tegi ettepaneku kasutada Leninit meie plaanides Venemaa vastu". Saksa luure uuris Kesküla minevikku ja leidis, et tal oli tõesti ligipääs bolševike siseringile ja Leninile endale (nagu ka filmis). Veelgi enam, Keskülal oli kogemusi mässude korraldamises Venemaal ja ta oli selleks välisabi kasutanud. Ta oli saanud rahalisi vahendeid Jaapani spioonilt Motohirto Akashilt ja korraldanud 1905. aastal mässe Tallinnas, Riias ja Tartus.

Sakslaste esmareaktsioon oli skeptiline. Välisministeeriumi eksperdid pidasid bolševikke liiga marginaalseks jõuks, et Venemaa reaalseid olusid mõjutada (nagu ka filmis). Olud muutusid peagi ja 1914. aasta detsembris sai Kesküla sakslastelt 10 000 marka bolševike toetamiseks.

Kuigi Kesküla informeeris Saksamaa valitsust Leninist, toimus suur osa revolutsiooni ettevalmistamisest tegelikult juudi ärimehe ja poliitiku Alexander Parvusi juhtimisel, kelle käsutuses oli juba miljoneid marku Saksa raha. Filmis Parvust isegi ei mainita ja Kesküla kujutatakse keskse tegelasena. Lenini teisikud ja kool nende õpetamiseks on samuti väljamõeldised.

• Üllar Saaremäe – Aleksander Kesküla
• Viktor Suhhorukov – Vladimir Lenin / Vanja
• Indrek Taalmaa – Oskar Elevant
• Andrus Vaarik – Alfred Müller
• Elektra (Ilomai Küttim) – Katherine Kesküla
• Helene Vannari – Nadežda Krupskaja
• Janne Ševtšenko – Inessa Armand
• Peeter Volkonski – Grigori Zinovjev
• Linnar Priimägi – Gisbert von Romberg
• Eduard Toman – Jossif Stalin

Film ei olnud majanduslikult kuigi edukas, kuid seda näidati mitmel festivalil üle Euroopa ja see sai kriitikutelt positiivset tagasisidet.^[1]

• Minu Leninid ERR-i arhiiv
• Sulev Teinemaa Ajalugu ja müstifikatsioon
• Ilmar Raag «Minu Leninid» – katse kirjutada kinoajalugu