Mahepõllumajandus on looduskeskkonda ja ökoloogilist tasakaalu arvestav ja seda säästev põllumajandussaaduste tootmistehnoloogia.

Viljelevate taimede ja loomade valik ning pidamise kord peab silmas, et suurendada või säilitada mulla viljakust. See saavutatakse eri külvikordadel eri taimede kasvatamisel ja põllumajandusjäätmete (näiteks loomasõnniku) põllule viimisel tehislike väetiste asemel. Umbrohtude ja teiste seotud probleemidega võitlemiseks kasutatakse võimalikult minimaalselt sünteetilisi vahendeid, selle asemel kasutatakse rohkem biotõrjet.

Samas on leitud, et mahepõllunduse keskkonnamõju kasvatab märgatavalt asjaolu, et sama toidukoguse tootmiseks on tarvis rohkem põllumaad, kuna mahepõllunduse saagikus on madalam.^[1]

Eestis algas ökoloogilise põllumajandusega tegelemine organiseeritult (kaasa arvatud talude kontrollimine) 1989. aastal Eesti Biodünaamika Ühingu eestvõttel. Mahepõllumajanduse seadus võeti vastu 1997. aastal, 1999. aastast on kasutusel riiklik mahemärk.

Aktiivsemad valitsusvälised organisatsioonid Eesti mahepõllumajanduse edendamisel on Eesti Mahepõllunduse SA ja Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. 2006. aastal moodustasid mahepõllumajandusorganisatsioonid mahepõllumajanduse ühiseks arendamiseks ja oma huvide kaitsmiseks Mahepõllumajanduse Koostöökogu, kuhu kuulub üheksa selles valdkonnas tegutsevat organisatsiooni.

Eestis oli 2008. aasta seisuga üle 1200 mahetootja^[2].

• biodünaamiline põllundus
• Eesti Maaülikool
• Eesti Maaülikooli mahekeskus
• maamajandus
• mahemajandus
• mahemetsandus

• Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus
• Jaan-Juhan Oidermaa, Analüüs: inimkond saab mahetootmisega söönuks, kuid sellel on oma hind, err.ee, 14. november 2017
• https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5llumajanduspoliitika#V%C3%A4lislingid
• Uuringud: mahepõllundus on enamat kui umbrohtunud põld ja olematu saak. ERR Novaator, 11. detsember 2020