Lumikate
Lumikate on lumekiht maapinnal, mis tekib lumesaju ja lumetormide tagajärjel.
Lumikattele on iseloomulik väike tihedus, mis aja jooksul kasvab, eriti kevadel ja sulailmas. Uue lumikatte albeedo on 70–90%, vana osaliselt sulanud lumikatte albeedo on 30–40%.
Lumikate peegeldab tugevasti päikesekiirgust ja kaitseb mulda ülekülmumisest ning taliviljaorast kärbumise eest. Ta mõjub kliimale, pinnamoele, jõgede ja liustike toitumisele, mullaprotsessidele, taimede ja loomade elule.
Lumikate jaotatakse:
- ajutiseks lumikatteks, mis sulab ära päeva jooksul tekkimisest;
- püsivaks lumikatteks, mis säilib kogu talve jooksul või sulab osaliselt sulailma puhul.
Eestis kõige paksem lumikate (104 cm) mõõdeti 1924. aastal Tallinnas [1]. Lumikatte paksus 68 cm mõõdeti 1968. aastal Jõhvis.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.ilmateenistus.ee/kliima/rekordid/lumi/
- ↑ Tallinnas sündis detsembri lumerekord uudised.err.ee, 31.12.2009
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
Cover photo is available under {{::mainImage.info.license.name || 'Unknown'}} license.
Cover photo is available under {{::mainImage.info.license.name || 'Unknown'}} license.
Credit:
(see original file).
