Ludvig Oskar (24. detsember 1873 (vkj) / 5. jaanuar 1874 Kiiu-Loo-Kuusalu vald, Kuusalu kihelkond, Harjumaa – 1. juuni 1951 Varel, Alam-Saksimaa, Lääne-Saksamaa) oli eesti maalikunstnik.

Ludvig Oskar sündis talupidaja perekonnas. Ta sai alghariduse Anija vallakoolis ning asus siis Anija mõisavalitseja juures õppima põllumajandust. Sealt siirdus ta valitseja abiliseks Satiritsa (Šadõritsõ) mõisa Jablonitsõ vallas Jamburgi maakonnas Ingerimaal, kuhu jäi ametisse 1899. aastani. 1900 asus Tallinna, töötas Lutheri mööblivabrikus kontoriametnikuna ja lõpetas eksternina reaalgümnaasiumi kursuse.^[1] Ta alustas oma kunstiõpinguid 1903. aastal kunstnik Ants Laikmaa ateljeekoolis. 1906. asus ta õppima Paul Raua juurde. Oskar võttis lisaks ateljeekooli tundidele akvarellitunde Karl Winkleri juures.

1906. aastal sõitis ta Laikmaa soovitusel Münchenisse ja astus seal Anton Ažbe kunstikooli. Mõne aja pärast järgnesid õpingud Müncheni Kunstiakadeemia professori Karl Rauppi ateljees ja Heymanni joonistus- ja graafikakoolis. Lisaks võttis kunstnik õhtukursusi perspektiivi ja tehnilise joonestamise alal. 1908. aasta sügissuvel reisis ta Itaaliasse, kus veetis ligemale pool aastat, peatudes Veneetsias, Firenzes ja Roomas.

Veetnud 1909. aasta suvel mõned kuud kodumaal, võttis Oskar sügisel ette teise kunstiteekonna välismaale, esialgseks sihiks Düsseldorf. Seal töötas ta kaks semestrit professor Wahli ateljees ja siirdus siis uuesti Münchenisse, kus pühendas kaks semestrit skulptuuriõpinguile. Teisele Müncheni perioodile järgnes 1911. aastal kaks aastat kestnud õppejärk Pariisis. Seal lihvis ta oma oskusi F. Colarossi vabaakadeemias ning Académie Russe'is. Aastavahetusel 1913–1914 pöördus ta taas koduseks saanud Münchenisse, kus astus uuesti Ažbe kunstikooli.^[1]

Pärast õpinguid välismaal oli ta mõnda aega õpetaja Tallinna Reaalkoolis, kus teiste hulgas oli tema õpilane Evald Okas.^[2] Alates 1925. aastast õpetas Riigi Kunsttööstuskoolis joonistamist.^[3]

1926. aastal otsustas ta ehitada ümber Pika jala väravatorni. Selleks võttis ta pool miljonit marka pangalaenu, millega lammutas vana mantelkorstna, ehitas igale korrusele ahje ja pliite jms.^[4] Tallinna linnavalitsus sõlmis temaga üürilepingu, esialgu aastateks 1927–1939, kuid kolme aasta pärast pikendati tähtaega Oskari palvel veel 6 aasta võrra. Oskar elas Pika jala tornis kuni oma põgenemiseni Saksamaale 1944. aastal.

Ludvig Oskar suri 1951. aastal vanadekodus Varelis Lääne-Saksamaal, tema Wilhelmshavenis tuhastatud põrm^[5] maeti Helsingi Hietanieme kalmistu urniväljakule. 1972. aastal kinkis tema Helsingis elav täditütar Madlena Vesterinen enne oma surma kunstnikust alles jäänud teosed Eesti NSV Riiklikule Kunstimuuseumile.^[6]

Tema looming koosneb peamiselt sumedatoonilistest maastikumaalidest, milles on jäädvustatud Kuusalu ümbrust. Oskari maastikkude koloriit on enamasti pruunikates toonides, töödes kujutab ta metsatukkade ja niitude vahel paiknevaid talumajasid. Tema maalidest õhkub meelerahu ja ajatust. Nendes nostalgilistes vaadetes on aeg seiskunud ja igapäised askeldused taandunud, valitseb romantiline meeleolu.^[7]

• 
  "Maastik" (1930ndad), Tartu Kunstimuuseum
• 
  "Kadriorg" (1940), Tartu Kunstimuuseum
• 
  "Maastik talumaja ja kuuga", Tartu Kunstimuuseum

• Alfred Vaga. "Ludvig Oskar kahekordne juubilar". Eesti Sõna nr 2, 5. jaanuar 1944. Lk 6
• Fakt. "Ludvig Oskar". Stockholms-Tidningen Eestlastele nr 164, 22. juuli 1951. Lk 1
• Ülle Kruus. "150 aasta eest sündis Eesti kunstnik, kelle maitset Picasso ei suutnud kõigutada". Postimees 4. jaanuar 2024.
• Hilja Läti. "Oskar, Ludvig, maalikunstnik". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 362