Lorenz Luden (ladina keeles Laurentius Ludenius; 1592 Eckernförde – 1654 Tartu) oli Eestis tegutsenud saksa teadlane. Samuti oli ta Tartu Ülikooli rektor neljal ametiajal.

Luden oli õigusteaduse, ajaloo-, matemaatika-, poeesia- ja retoorikaprofessor ning omal ajal tuntud uusladina luuletaja. Töötas Tartu Ülikooli raamatukoguhoidjana ning oli neli ametiaega Tartu Ülikooli rektor.^[1]

Lorenz Luden oli pärit Põhja-Saksamaa õpetlaste perekonnast. Tema isa oli pastor ja kaks venda olid õpetlased. 1622. aastal ta abiellus oma naise Barbaraga.^[1] Hariduse omandas ta Rostocki ja Greifswaldi ülikoolis. Õpingutes keskendus ta õigusteadusele ja filosoofiale, kuid omandas teadmisi ka näiteks matemaatikast ja füüsikast. 1613. aastal sai Luden magistrikraadi. Mõlema õiguse doktoriks pühitseti ta 1621. aastal. Doktorikraadi omandas ta ka filosoofias, kuid aeg pole teada.^[1]

Pärast magistrikraadi omandamist 1613. aastal sai Luden õiguse pidada Greifswaldi ülikoolis eraloenguid ja korraldada disputatsioone. Greifswaldis sai temast 1618. aastal poeetika- ja ajalooprofessor. Aastatel 1619–1627 oli ta matemaatikaprofessor. Pärast seda töötas praktilise filosoofia ja ajalooprofessorina – seda ametit pidas kuni Greifswaldist lahkumiseni 1635. aastal. Ta proovis ülikoolis ka õigusteaduse professoriks saada, kuid ülikooli õigusteaduskond eelistas teaduskonnasiseseid kandidaate.^[1]

Luden oli mõnel korral ka ülikooli rektor ning filosoofiateaduskonna dekaan. Ülikooli kõrvalt tegutses ta kohtus. Ta oli Pommeri õuekohtu advokaat Wolgastis (1622–1627).^[1]

1635. aasta septembris pidas Luden Greifswaldi ülikoolis lõpukõne ning sellega lõppes ta Greifswaldi-periood.^[1]

1634. aastal sai Luden Academia Gustaviana poeetika- ja retoorikaprofessoriks ning õigusteaduse professoriks, kuid ametisse pühitseti ta alles 1636. aasta alguses.^[1]

Arvatakse, et üks põhjus, miks Luden Tartusse tuli, oli võimalus töötada õigusteaduse professorina. Teiseks põhjuseks võib pidada Kolmekümneaastast sõda, mis põhjustas nii Greifswaldi ülikooli kui ka linna kehva majandusliku olukorra. Ludeni kuulsuse tõttu tulid hiljem paljud üliõpilased Tartusse õppima.^[1] Luden alustas Tartus õpetamist kolmes professuuris: õigusteadus, poeetika ja kõnekunst. Talle oli erandina lubatud rohkem kui kahe professuuri pidamine ülikooli rektori, senati ning kindralkuberner Bengt Oxenstierna loal.^[1]

1649. aastal sai Luden kuninganna Kristiinalt loa lahkuda poeetika- ja retoorikaprofessori ametist, kuid teise õigusteaduse professorina töötas ta kuni oma surmani 1654. aastal. Loa andmise põhjenduseks oli ta kõrge vanus ning suured teened. Sama loaga nimetati ta ka ülikooli bibliotekaariks, kellena ta töötas samuti surmani.^[1]

Tartus täitis Luden rektori kohustusi neljal korral: novembrist 1636 maini 1637; maist novembrini 1637; novembrist 1642 novembrini 1643; novembrist 1652 novembrini 1653.^[2] Dekaani ametis oli ta vähemalt kaks korda. Ülikooli senati protokollide järgi oli Luden veel akadeemia oraator, ülikooli Ingerimaa valduste ning raamatukogu inspektor.^[1]

Ludeni õppetegevuse kohta on allikaid kolme liiki: Uppsala ülikooli konstitutsioonid, Greifswaldi ja Tartu ülikooli loenguprogrammid ning trükitud disputatsioonid, kõned ja kõnede eessõnad. Peale nende oli oluline koht ka tema juhuluulel.^[1]

Teise õigusteaduse professorina õpetas Luden tsiviilõiguse aluseid, milles ta pidi lähtuma loomulikest eetika- ja poliitikaprintsiipidest ning pühakirjast. Kõik käsitletavad teemad pidid olema praktilised ja rakendatavad Rootsi riigis. Õigusteaduskonnas ei antud professoritele ette ühtki õpikut ega käsiraamatut, mille järgi nad oleks pidanud õpetama.

Retoorikat pidi Luden õpetama Petrus Ramuse või Omer Taloni käsiraamatu järgi, käsitlema kõiki kolme Cicero "De oratore" raamatut ja näitama, kuidas retoorikareegleid kõnes ja kirjas kasutada. Poeetikaprofessorina õpetas ta Aristotelese, Julius Caesar Scaligeri, Georg Sabinuse ja Johannes Potanuse järgi. Disputatsioonide teemavalik oli mõjutatud ülikooli põhikirjas olevatest materjalidest.^[1]

Luden disputeeris väga palju ja disputatsioonide teemade ring oli lai: teoloogia, optika, füüsika, geograafia, ajalugu, poeetika, retoorika, eetika, astronoomia, õigus, poliitika, metafüüsika jne. Ta oli peaaegu alati eesistuja rollis ja kirjutas enamiku disputatsioonidest ise, mida saab järeldada disputatsioonide tiitellehtede põhjal. Täpselt pole teada, kui palju disputatsioone ta kirjutas või kui paljudel ta eesistuja rollis oli. Greifswaldi perioodist on teada 35 disputatsiooni ja kolm disputatsioonikogumikku: "Historia practica", "Liber de quator foelicitas humanae gradibus" ja "Liber de informatione prudentiae". Tartu perioodist on teada 85 disputatsiooni ja üks disputatsiooni kogumik, "De viro practico".^[1]

Retoorikaprofessorina juhendas Luden üliõpilasi kõnede kirjutamisel ja peaaegu igale kõnele (u 175 kõnele) kirjutas ta ka eessõna.^[1]

Rootsi Kuninglikus Raamatukogus Stockholmis on hoiul konvoluut, mis sisaldab 126 kõnet 1636.–1649. aastatest ning Ludeni pühendusluuletuse kuninganna Kristiinale.^[1] Tema ajal oli Academia Gustaviana luuleelu elav ning ta ise oli aktiivne kirjutaja.^[1]

• "Historia practica" - 1619. aastal ilmunud kogumik Ludeni Greifswaldi poeetika- ja ajalooprofessuuri aegsetest lühi- või harjutusdisputatsioonidest. Sisaldab 55 väga lühikest disputatsiooni. Disputatsioonid on eetika, filosoofia, poliitika ja ka juriidilistel teemadel.

• "Methodica institutionum imperialium proposita" - 1621. aastal ilmunud disputatsioonikogumik, mis on teada vaid nime pidi. Sisaldab 21 juriidilist disputatsiooni.

• "Liber de quatuor foelicitatis humanae gradibus" ("Raamat neljast inimliku õnne astmest") - 1625. aastal ilmunud Ludeni disputatsioonide kogumik, mis sisaldab 1621.–1624. aastatel Greifswaldis Ludeni eesistumisel peetud korralisi ja eradisputatsioone. Koosneb 89 disputatsioonist.

• "Liber de informatione prudentiae" - 1627. aastal Greifswaldis ilmunud disputatsioonide kogu. Sisaldab 57 harjutusdisputatsiooni.

• "De viro practico" - Ainuke Ludeni Tartus ilmunud disputatsioonikogumik. Ilmus 1643. aastal ja koosneb 38 disputatsioonist. Paljud selle kogumiku disputatsioonid on ilmunud ka iseseisvate trükistena.

1. ↑ ^{1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16} Kaju, K. (2009). "Laurentius Ludenius (1592–1654), Greifswaldi ja Tartu Ülikooli professor.". Tartu ülikooli ajaloo küsimusi. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
2. ↑ Tamul, S. (1997). Album rectorum Universitatis Tartuensis 1632–1997. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk lk 9, 22.

• Katre Kaju "Die Beziehungen der antiken und neulateinischen Hochzeitslieder an der Academia Gustaviana am Beispiel von Laurentius Ludenius", Studia Humaniora Tartuensia 3.B.1, 2002 (sisaldab ka epitalaamionide editsiooni) (PDF, 223 KB)
• Kristi Viiding "Die Dichtung neulateinischer Propemptika an der Academia Gustaviana (Dorpatensis) in den Jahren 1632–1656", Dissertationes studiorum Graecorum et Latinorum Universitatis Tartuensis 1, Tartu, 2002 (PDF, 1.928 KB)
• Laurentius Ludenius TÜ klassikalise filoloogia osakonna kodulehel
• Laurentius Ludenius TLÜAR rahvusbibliograafias