Lisaaeg on sportmängu osa, mis lisatakse vajaduse korral mängu normaalajale, kui selle lõppedes on mängu seis viigiline. Lisaaja kestus võib olla ajaliselt kindlaks määratud, kuid see võib lõppeda ka siis, kui üks võistlejatest punkti teenib.

Elukutseliste jalgpallis kestab lisaaeg 2x15 minutit. Jalgpalli suurvõistlustel on kasutatud

• "kuldse värava" reeglit, mille korral lõpetatakse mäng lisaajal kohe pärast esimest löödud väravat ja võitja on värava löönud võistkond;
• "hõbedase värava" reeglit, mille järgi kuulutatakse võitjaks esimese lisaaja lõppedes eduseisus olev võistkond.

Kumbki reegel ei osutunud aga populaarseks ega elavdanud soovitud viisil mängu, mistõttu nende kasutamine 2004. aastal lõpetati.^[1]

Lisaaeg on meetod, mille abil selgitatakse välja jäähokimängu võitja, kui seis on pärast mängu normaalaja lõppu viigiline. Peamised meetodid tasavägise mängu võitja selgitamiseks on lisaaeg ja karistuslöök või mõlema kombinatsioon. Kui liigareeglid näevad ette piiratud aja, mille jooksul võib mängida lisaajal, ilma penaltiseeriat järgneda, võib, aga ei pruugita, kindlasti kindlaks määrata mängu võitnud meeskond.

Lisaminutid on lisaperioodid pärast mängu kolmandat regulatsiooniperioodi, mille puhul kehtivad tavalised hokireeglid. Kuigi varem mängiti täispikki lisaaegu, on lisaaeg tänapäeval kuldvärav (äkksurma vorm), mis tähendab, et mäng lõpeb kohe, kui mängija lööb värava.

IIHF-i mängus sõltuvad lisaaja reeglid võistluse etapist.

2019. aasta maailmameistrivõistlustel kasutati uut lisaaja protseduuri, mis kehtivad kõikide maailmameistrivõistluste puhul, sealhulgas alates 2022. aasta taliolümpiamängudest. Kõik lisaajad toimuvad kolm mängijad kolme vastu, olenemata alagrupi mängust või eelvoorust (viis minutit kolme raundiga, väljalangemismängudes, sealhulgas kolmanda koha mängudest (kümme minutit viie raundiga) või meistrivõistlustest (kakskümmend minutit). Lisaaeg lõpeb sellega, kes lööb järgmisena värava.