Leili Andre (õieti Leili Jõesaar; kuni aastani 1949 Leili Rimmel; 1. veebruar 1922 Mardi talu, Soosaare vald (Kolga-Jaani kihelkond), Viljandimaa – 4. oktoober 2007 Kolga-Jaani) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

Ta sündis kingsepa tütrena. Ta õppis Soosaare ja Kolga-Jaani algkoolis, Põltsamaa progümnaasiumis, Tartu õpetajate seminaris, kaugõppijana Tartu õpetajate instituudis ja Tallinna pedagoogilises instituudis.

Luuletuste avaldamist alustas Andre 1940. aastal ajakirjas Tuleviku Rajad. Ta kuulus Tartu kirjandusrühmitusse Tuulisui koos sõja ajal pagulusse siirdunud Raimond Kolgi, Kalju Lepiku ja Ilmar Talvega.

Lepik vahendas pärast Teist maailmasõda Andre luulet Rootsi ajakirjale Kodukolle, mistõttu sattus Andre looming Eestis põlu alla ja tema loomingut ei avaldatud mõnda aega. Hiljem ilmus tema värsse ajakirjades ning Viljandi, Paide, Rakvere ja teistes rajoonilehtedes. Esimene oma luulekogu «Hõbedakirjaga kruus» ilmus alles 1979. aastal.

1980. aastatel ilmusid Leili Andre lasteluulekogud «Kes selle tamme istutas?» ja «Päike õunas» ning tunde- ja looduslüürika kogumik «Lumeliiliad».

Oma hilisluulet avaldas Leili Andre Järvamaa Kultuurifondi toel 1997. aastal kogus «Ma usun kevadet».

Üle 40 aasta on Leili Andre pidanud kooliõpetaja põlve. Esmalt 1943. aastast Järvamaal Päinurmes, millele järgnesid aastad koolitööd Lalsil, Järtsaarel, Kolga-Jaanis, Rakveres. 1963. aastal asus ta uuesti Järvamaale, seekord Väätsale, 1973. aastal kolis ta Järva-Jaani, kus jäi 1985. aastal pensionile.

Viimased eluaastad veetis Leili Andre Kolga-Jaanis, kus suri 4. oktoobril 2007.^[1]

• Karl Kelgu (Kalle Kurg). "Mõtlik luuletaja." (Leili Andre 50.) – Looming 1972, nr. 2, lk. 346–347.

• Leili Andre Eesti biograafilises andmebaasis ISIK