Kirjastiil, vanem nimetus šrift (saksa keelest Schrift 'kiri'), tüpograafia kontekstis kirjatüüp, on kirjatähtede kujutamise süsteem, mille puhul tähtede detailid on ühe kirjastiili piires kujundatud ühes võtmes ja ühesuguste reeglite järgi. Kirjastiilisisene ühtsus tagab ka kirja hea loetavuse^[1].

Ajalooliste kirjastiilide välimus on sõltunud enamikul juhtudel kirjutusmaterjalist ja -vahenditest (raidkirjad, graveeritud kirjad, laisulekirjad, peensulekirjad). Esimesed trükikirjad lähtusid käsikirjade kirjastiilidest, hiljem iseseisvusid arengus.

Kirjastiili mõiste hõlmab kirja välimust, selle nähtavat kuju (EKSS defineerib seda tähtede kunstipärase graafilise vormina kirjas^[2], Võõrsõnade leksikon kui kirjamärkide kujunduse liiki^[3]). Lühiduse mõttes kasutatakse eesti keeles kirjastiil asemel ka sõna kiri. Tüpograafias vastab eesti sõnale kirjatüüp ingliskeelne typeface, samas kui font tähistab ainult digitaalseid kirjatüüpe faili kujul^[4].

Kirjastiili analüüsimisel ja uute kirjatüüpide loomisel võetakse kujundamisel arvesse järgmisi elemente:

• Tähe kõrguse ja laiuse suhe
• Tähesamba paksus
• Tähesamba varieeruvus (laiemate ja kitsamate tähesammaste olemasolu ja suhe)
• Kaarte ümarus või kandilisus
• Paisutuste olemasolu ja tugevus
• Kirja kaldenurk
• Seriifide olemasolu ja kuju
• Dekoratiivsete kaunistuste olemasolu ja kuju

Laias laastus võib kirjatüübid jagada kolmeks:

• antiikval baseeruvad kirjad ehk seriifkirjad
• plokk-kirjad (inglise keeles sans serif)
• egiptiennkirjad (inglise keeles slab serif)^[4]

Vahel lisatakse kategoriseerimisel alajaotus ehiskirjad, mis hõlmavad erineva kujunduspõhimõttega kirju, näiteks käekirja, pintslikirja, sulekirja jäljendavad šriftid, mitmesugused konstrueeritud kirjad, samuti ajaloolisi kirjastiile jäljendavad kirjatüübid^[1].

• kirjastiilide loend
• kalligraafia
• trükikiri
• trükitüüp
• kirjagarnituur
• font