See artikkel räägib Ookeani keskahelikust; Taiwani mäestiku kohta vaata artiklit Keskmäestik (Taiwan)

Ookeani keskahelik on vulkaaniline mäeahelik, mis läbib Atlandi ja India ookeani ning Vaikse ookeani lõunaosa.

Ookeani keskaheliku kogupikkus on 84 000 km, olles seega kaugelt kõige pikem mäeahelik planeedil Maa.

Ookeani keskahelik pole mitte alati asunud ookeani keskosas. Nimetus tuleb sellest, et kõigepealt avastati ta Atlandi ookeanist, mida ta tõepoolest enam-vähem poolitab. Siis nimetati see Atlandi ookeani keskahelikuks, mida Atlandi ookeanis paiknev osa ookeani keskahelikust kannab siiani.

Ookeani keskahelikud on hiiglaslikud riftivööndid, seal toodetakse pidevalt uut ookeanilist maakoort, mis hävib uuesti subduktsioonivööndites. Seetõttu on ookeani keskahelik piltlikult öeldes hiiglasliku konveieri üks osa.

Ookeani keskahelik on seismiliselt aktiivne piirkond. Aktiivsed on nad ka vulkaaniliselt, kuid paiknemise tõttu merepõhjas ei ole seda tüüpi vulkanism laiemale avalikkusele kuigi tuntud. Erandiks on näiteks Islandi saar, mis asub täpselt ookeani keskaheliku ja samas ka kuuma täpi kohal, mistõttu on seal võimalus jälgida "ookeanipõhja" laienemist kuival maal.

Ookeani keskaheliku kõrgus merepõhjast on 1...3 km ning laius umbes 1500 km. Seega on nõlva kalle suhteliselt lauge ning jääks inimsilmale praktiliselt märkamatuks. Esile tuleb ta vaid kui suuremõõtmeline, globaalne geoloogiline struktuur.

Kivimiliselt koosnevad ookeani keskahelikud peaaegu eranditult basaldist. Petroloogias nimetatakse ookeani keskahelikule tüüpilist basalti MORB-iks (mid-ocean ridge basalt).

Ookeani keskaheliku avastamine 1950. aastatel sillutas teed laamtektoonika teooriale, mis pani aluse tänapäevasele geoloogiale.

• Merepõhja pinnavormide loend