Kasutaja:Heikokr/Vassili Vereštšagin
| Vassili Vereštšagin | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Верещагин, Василий Васильевич |
| Sündinud |
26. oktoober 1842 Tšerepovets |
| Surnud |
13. aprill 1904 Port Artur |
| Rahvus | venelane |
| Kunstivool | realism |
Vassili Vereštšagin (vene keeles Васи́лий Васи́льевич Вереща́гин, 26. oktoober 1842 – 13. aprill 1904), oli üks kuulsamaid Vene sõjakunstnikke ja ühtlasi üks esimesi vene kunstnikke, keda tunti laialdaselt ka välismaal. Tema maalitud stseenide realistlikkus on viinud selleni, et suurt hulka tema töid ei ole kunagi trükitud ega ka näitustel eksponeeritud. [1]
Õpinguaastad
[muuda | muuda lähteteksti]Vereštšagin sündis 1842. aastal Venemaal Novgorodi kubermangus Tšerepovetsis peres, kus lisaks temale kasvas veel kolm venda. Tema isa oli aadlikust mõisaomanik, ema seevastu pärines lihtsast tatari perekonnast. [2] [3] [4] Kaheksa-aastaselt saadeti ta Tsarskoe Selosse alaealistele mõeldud Aleksandri kadetikorpusesse (Александровский кадетский корпус для малолетних сирот). Kolm aastat hiljem astus ta Peterburis mereväe kadetikorpusesse. 1858. aastal tegi ta, teenides fregatil Kamtšatka, oma esimese reisi Taani, Prantsusmaale ja Egiptusesse. [5]
Vereštšagin lõpetas merekooli oma kursuse parimana, sai mitšmani auastme, kuid lahkus koheselt teenistusest, et hakata õppima joonistamist Peterburi Kunstide Akadeemias (1860 – 1863). 1864. aastal jätkas ta õpinguid Pariisis Jean-Léon Gérôme juures. [5]
Reisid Kesk-Aasias
[muuda | muuda lähteteksti]1866. aastal eksponeeris Vereštšagin Pariisi salongis joonistust "Duhoborid laulavad psalme". 1867. aastal võttis Vereštsagin vastu Turkestani kindralkuberneri Konstantin von Kaufmanni kutse asuda tema teenistusse. Kangelaslikkuse eest Samarkandi piiramisel 2.–8. juunil 1868 teenis Georgi risti 4. klassi, mida kandis uhkusega. [2] Vereštšagin rändas sel ajal palju: 1868. aasta lõpus naasis ta Peterburi, 1869. aastal siirdus Pariisi, hiljem samal aastal tagasi Peterburi ning 1869. aasta lõpus uuesti Siberi kaudu tagasi Turkestani.
1871. aastal rajas Vereštšagin ateljee Münchenisse. 1873. aastal koostas oma töödes isiknäituse Londoni Kristallpalees, millele on hiljem viidatud kui tema "Turkestani sarjale". 1874. aastal esines ta näitusega Peterburis, kus kaht tema maali keelduti näitamast põhjusel, et nad "kujutasid Venemaa sõjaväge halvas valguses". [5]
1874. aasta lõpus alustas Vereštšagin kaheaastast ringreisi Himaalajas, Indias ja Tiibetis, naastes Pariisi 1876. aasta lõpus.
-
Dervišid pidulikus riietuses (1869–1870) -
Lapsorja müümine (1872) -
Mulla Rahim ja mulla Kerim tülitsevad teel basaarile (1873) -
Nad on võidukad (1872) -
Trofeede esitlus (1872)
Vene-Türgi sõda
[muuda | muuda lähteteksti]Vene-Türgi sõja (1877–1878) alguses lahkus Vereštšagin Pariisist ja naasis teenistusse Vene Keiserlikus armees. Osales Šipka kuru ületamisel ja Pleveni piiramisel, kus langes ka kunstniku vend Sergei Vereštšagin. Doonau dessandi ettevalmistamisel sai Ruse lähedal ohtlikult haavata. Sõja lõpupoole teenis ta kindral Mihhail Skobelevi sekretärina San Stefanos. [5]
Maailmakuulsus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast sõda suundus Vereštšagin jälle Münchenisse, kus maalis sõjapilte nii kiires tempos, et teda süüdistati assistentide kasutamises. Tema piltide sensatsioonilisus ja õpetlik eesmärk edendada rahu sõjakoleduste näitamise kaudu, meelitasid 1881. aastal tema näitusele Pariisis suure hulga sellist publikut, keda tavaliselt kunst ei huvita. Sama kordus Londonis, Berliinis, Dresdenis, Viinis ja teistes linnades.[5]
Vereštšagin maalis Briti Indias mitu keisrivõimu stseeni. Tema eepiline kujutamine Walesi printsi riigiprotsessist Jaipuris 1876. aastal on väidetavalt suuruselt kolmas maal maailmas. [6] Aastatel 1882–1883 reisis ta taas Indiasse. Kolme pildiseeriaga tekitas ta palju poleemikat: esiteks Rooma hukkamisest ( roomlaste ristilöömine (1887) ); teiseks India mässu mahasurumine inglaste poolt ; ja kolmandaks nihilistide hukkamisest Peterburis. [5] Tema pilt "Inglise mässu mahasurumine" kujutas seepide hukkamist, mis viidi läbi ohvrite sidumisel püssitorudega . Vereshchagini halvustajad väitsid, et sellised hukkamised toimusid alles 1857. aasta India mässul, kuid maal kujutas 1880. aastate moodsaid sõdureid, mis tähendab, et see tava oli siis praegune. Fotograafilise stiili tõttu paistis maal ennast tõelise sündmuse erapooletu salvestisena. Aastal 1887 kaitses Vereshchagin ajakirjas The Magazine of Art, öeldes, et kui toimub veel üks mäss, kasutavad britid seda meetodit uuesti. [7] [[Kategooria:Surnud 1904]] [[Kategooria:Sündinud 1842]] [[Kategooria:Category:Vene kunstnikud]] [[Kategooria:Category:Kunstnikud]]
- ↑ Kowner, Historical Dictionary of the Russo-Japanese War, p. 408.
- ↑ 2,0 2,1 Chisholm 1911. sfn viga: mitu sihtkohta (6×): CITEREFChisholm1911 (spikker)
- ↑ Heather S. Sonntag, Tracing the Turkestan Series – Vasily Vereshchagin's Representations of Late-19th-century Central Asia, University of Wisconsin-Madison (2003), p. 18
- ↑ Vladimir Visson, Portraits of Russian Painters, V. Visson (1987), p. 72
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Mall:EB1911
- ↑ The Sunday Tribune – Spectrum – Travel at www.tribuneindia.com
- ↑ "Art in December: M. Verestchagin on his Critics – Art and Politics". The Magazine of Art. November 1887 – October 1888. Cassell. 11: ix (following p. 430). 1878–1904.
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
