Karl Kark (3. jaanuar 1883 (vkj 22. detsember 1882) Hellenurme vald, Tartumaa – 1. detsember 1924 Tallinn) oli eesti insener, Friedrich Akeli valitsuse teedeminister.

1901. aastal lõpetas Kark Tartu Reaalkooli ja astus seejärel Peterburi Teedeinseneride Instituuti, mille lõpetas I järgu teedeinsenerina 1911. aastal. Peterburis õppides oli Kark üliõpilasseltsi Põhjala üks asutajatest. Põhjala kasvas välja Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsist, kus olid sisse võtnud juhirollid Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt. Enne kodumaale naasmist 1920. aasta novembris töötas Karl Kark Venemaal teedeinsenerina ja mitmes ametis veeteede alal.

Väljaõppinud insenerina sai ta tööd Eesti teedeministeeriumis, alustades nõunikuna, kellel oli õigus ministri eest alla kirjutada^[1]. Mõne kuu möödudes nimetati Karl Kark 6. aprillil 1921 teedeministri abiks ja 23. märtsil 1924 sai temast Friedrich Akeli valitsuse teedeminister. Karki ministriks oleku ajal pandi alus raadioside korraldamisele Eestis ning ühendati kõik kitsarööpmelised raudteed Pärnu–Tallinna kitsarööpmelise raudtee valitsuse alla. 1923. aasta suvel anti ekspluatatsiooni Ellamaa turbakütusel töötav elektrijaam. Samal aastal tehti ajalooline perspektiivitundega otsus – elektrifitseerida 11,2 kilomeetri pikkune Tallinna–Pääsküla raudteelõik. 1. septembril 1924 toimus peaproov, kus osales ka toonane teedeminister. Regulaarne liiklus sai alguse 20. septembril 1924. Ellamaa elektrijaamaga sõlmiti pikaajaline leping ning rajati 35-kilovoldine elektriliin Tallinna.

Kark tapeti kommunistide poolt 1. detsembri riigipöördekatse ajal. 1924. aasta 1. detsembri varahommikul, saanud telefoni teel teate raudteejaamas toimuvatest korratustest, sõitis Kark kohale olukorraga tutvuma. Ta sattus sinna siis, kui jaam oli just mässajate poolt hõivatud. Teedeminister langes jaama ees kuulist tabatuna.^{[2][3][4][5][6]}