See artikkel räägib Frangi keisrist; turvalisuseksperdi kohta vaata artiklit Karl Paks (turvalisusekspert)

Karl III Paks (umbes 830 – 13. jaanuar 888) oli 876–887 Alemannia ja Reetia kuningas, 882–887 Ida-Frangi kuningas (Karl der Dicke), Frangi keiser 879–887 (Karl III) ja Lääne-Frangi kuningas 884–887 (Charles le Gros). Ta oli viimane valitseja, kes sai hakkama Frangi impeeriumi ühtsuse (välja arvatud Alam-Burgundia) ajutise taastamisega. Ta oli Ludwig Sakslase poeg.

Karl III sai rohkem tänu õnnele kui isikuomadustele Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastatud, kuid ta osutus saamatuks monarhiks. Ilmselt põdes ta epilepsiat ning võib-olla ka muid haigusi, mis tegid ta letargiliseks ja osavõtmatuks. Tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu. Karl ei teinud midagi, et seda vältida või oma võimu taastada, ning taandus Neidingeni, kus ta järgmise aasta alguses suri. Sellega oli Karl Suure loodud impeeriumil ka lõpp. Järgmised Frangi keisrid olid vaid Itaalia kohalikud võimumehed (välja arvatud Arnulf), kelle reaalne mõju oli väike.