Kałoža Pühade Barõssi ja Hlebi kirik (valgevene keeles Каложская царква, Царква Св. Барыса і Глеба) on Valgevene linna Grodna vanim säilinud ehitis ja ainus säilinud mälestis keskaegsest Must-Vene ehituskunstist, mida iseloomustavad värvilistest keraamilistest kividest ristid jm ornamendid tellisseintel. Kirik on pühitsetud märtritest pühakutele Borissile ja Glebile. Ehkki kiriku lõunasein ja lõunaapsiid on varisenud, on ehitis taastatud puidust juurdeehitisega ja seal tegutseb kirik ka praegusel ajal.

Ehitis oli põhiplaanilt kuue ümarpiilariga ristkuppelkirik. Välisseina liigendavad ümardatud nurkadega eenduvad pilastrid või liseenid, ka hoone nurgad on ümardatud.

Kirikust on säilinud põhjasein ja osa lääneseinast, kaks apsiidi ja kaks läänepoolset piilarit neljast, mis toetasid keskkuplit. Ehitusmaterjalideks on lame rooma tellis, kivi, glasuurkivi ja lubimört. Hoone mõõdud on 13,5 korda 21,5 meetrit, seina paksus umbes 2,1 meetrit, idaseinast eendub kolm poolringikujulise põhiplaaniga apsiidi. Mõnedel tellistel näeb slaavi tähti ja reljeefkujutisi. Fassaadiseinte tellislaos on suuremaid värvilisi poleeritud pinnaga graniit- ja gneisskive ning eri suuruse ja kujuga keraamilisi glasuurkive, millest on laotud geomeetrilisi kujundeid ja riste.^[1]

Siseruumi põrandat katavad mustritena erikujulised kollased, rohelised ja pruunid keraamilised plaadid, mis moodustavad ruumi peamise dekoori. Siseruumi seintes näeb hulgaliselt sisse müüritud savikruuse, mille ümmargused avad on ruumi suunas; need võisid olla resonaatorid. Nende elementide pärast puuduvad siseruumis maalingud. 1,2 meetri jämedused kuus ümarpiilarit jagasid ruumi kolmeks lööviks. Lääneseinas oli koorirõdu, millesse pääses lääneseinas olevat kitsast trepikäiku mööda, säilinud on rõdu kandnud eend. Kaks teist teadmata otstarbega treppi leiti külgapsiidide seintes, millest üks on täielikult säilinud^[1]

• 
  Vaade idast, 1852
• 
  Vaade läänest
• 
  I. Gornostajevi joonised varisenud kirikust
• 
  1864. aastal tehtud rekonstruktsioon

Kirik ehitati enne 1183. aastat ja säilis puutumatuna 1853. aastani. Hoone on kujutatud Michał Kulesza 1840. aastatel tehtud akvarellil, kus kirikul on kõrge viilkatus ja väike haritorn. 1853. aastal varises maalihke tõttu hoone lõunasein, mis jäi Nemunase kõrge kalda poole. Taastamistööde käigus avastati apsiidides mõned 12. sajandi maalingute fragmendid.

• 
  Michał Kulesza akvarell, 1840. aastad
• 
  1852. aastal tehtud joonis
• 
  Vaade interjööri pärast varingut (1866)

Grodnas ja Vaŭkavyskis on avastatud nelja samas stiilis kiriku jäänuseid, kaunistatud freskode asemel õõnsustega ja värviliste kividega tellisseinas, mis kõik on dateeritud 12.–13. sajandi vahetusse nagu ka vana Grodna linnus.

2004. aastal kanti kirik UNESCO maailmapärandi esialgsesse nimistusse.^[1]