Kaksikheeliks ehk biheeliks on kahest kongruentsest heeliksist moodustunud struktuur, kus kahel heeliksil on ühine telg, kuid erinev faas telje suhtes.

Kaksikheeliksiga on tegu näiteks DNA molekulis, mis moodustub kahe vesiniksidemetega ühendatud helikaalse desoksüribonukleiinhappe ahela keerdumisel ja võib olla väga pikk. DNA kaksikheeliks on paremakäeline nukleiinhapetest koosnev polümeer, mida hoiavad koos nukleotiidide aluspaarid. Kaks heeliksit, mis moodustavad DNA molekuli, ei paikne teineteise suhtes sümmeetriliselt, vahe ühest heeliksist teiseni "üles-" ja "allapoole" ei ole võrdne.

DNA kaksikhelikaalse mudeli avaldasid esimestena James Watson ja Francis Crick 1953 ajakirjas Nature. Artikkel põhines Rosalind Franklini 1952 tehtud DNA röntgenogrammil, mida nimetatakse Fotoks 51. Järgnesid põhjalikumad DNA uuringud, mille autorid olid Raymond Gosling, Alexander Stokes, Maurice Wilkins ja Herbert Wilson. Erwin Chargaff uuris kaksikheeliksi aluspaaride keemilist koostist ja biokeemilist ehitust.

Crick, Wilkins ja Watson said nende uurimuste eest 1962. aastal Nobeli meditsiiniauhinna. Franklin oli selleks ajaks juba surnud (suri 1958).