Kaarel Kurismaa
Kaarel Kurismaa (sündinud 13. mail 1939 Pärnus) on eesti maali- ja installatsioonikunstnik[1].
Kurismaa on lõpetanud 1965. aastal Tartu Kunstikooli kunstilise kujundajana ja õppinud aastatel 1966–1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal.
Ta on töötanud dekoraatori, animaatori ja pedagoogina.
Temast valmis 2024. aastal portreefilm "Kaarel Kurismaa ajatuse piirid".[2]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Kurismaa on üks Eesti esimesi kineetilise kunsti viljelejaid. Ta kasutab oma teostes vormi, heli ja värvi kooskõla. Kuna kineetiline kunst tõusis Eestis põranda- või poolpõrandaalusest staatusest välja alles pärast taasiseseisvumist (esimene kineetilise kunsti näitus “Mobile”, mille korraldaja oli Kaarel Kurismaa, toimus 1995. aastal), tuntakse Kurismaad samavõrd ka maalikunstnikuna ning nukufilmide režissööri ja kunstnik-lavastajana.
Ta on üks Eesti kunstiajaloo eripärasemaid loojaid, sünergilise platvormiga kunstnik, kes suudab mängleva kergusega ühendada väga erinevaid väljendusvahendeid: liikumist, valgust, heli ja füüsilist vormi ning seda nii väiksemates kui ka monumentaalobjektides. Kaarel Kurismaa erilisus väljendub leidmaterjalide, mööbliosade ning neid liikuma, helisema ja vilkuma paneva elektroonika metamorfoosis. Tema liikuvad ja ümisevad objektid toimivad justkui hingestatud masinatena. Kaarel Kurismaa loomingut võib kõrvutada näiteks Jean Tinguely, Bruno Munari, Robert Rauschenbergi ja kaasaegsetest kunstnikest Fischli & Weissi loominguga.[3]
Tema teoseid leidub Tartu ja Eesti Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone ning Zimmerli Kunstimuuseumi (USA) kogudes.
Isikunäitusi
[muuda | muuda lähteteksti]- 2008 “Polüfooniline”, SooSoo galerii, Tallinn
- 2009 “Teise süütuse tuba”, Tartu Kunstimuuseum
- 2015 “Väike masin ja sõbrad”, Vabaduse galerii, Tallinn
- 2018 "Kollase valguse orkester" Kumu kunstimuuseum
Ühisnäitusi
[muuda | muuda lähteteksti]- 2013 “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”, Kumu kunstimuuseum
- Kumu püsiekspositsioon, Tallinn
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1995 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (personaalnäitus Tallinna Linnagaleriis ja kineetilise kunsti näitus "Mobile" Tallinna Kunstihoones)
- 1996 Kristjan Raua preemia (pikaajaline loominguline tegevus, eriti kineetilise kunsti näituse "Mobile" korraldamine Kunstihoones)
- 1997 Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia (koos Leila Pärtelpoja, Mart Kalmu, Ülar Saare, ja Mari Kurismaaga; Riigikogu istungitesaali ajaloolise interjööri ennistamine)
- 1997 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (isikunäitus Tallinna Kunstihoones, installatsioonid "Sound Graffiti" festivalil NYYD'97)
- 2018 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia (Eesti kunstis ainulaadne fenomen, kelle mängulised kineetilised objektid ja heliinstallatsioonid on avardanud visuaalse kunsti piire ning loonud sünergia erinevate kunstiliikide vahel)
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema abikaasa on sisearhitekt ja maalikunstnik Mari Kurismaa.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 15. märtsil 2015.
((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Kinodesse jõudis Aljona Suržikova uus dokfilm kunstnik Kaarel Kurismaast" ERR kultuur, 24. jaanuar 2024
- ↑ "Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester". kumu.ekm.ee.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kaarel Kurismaa Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
- Indrek Grigor: Kurismaa ja papa Carlo on paras paar ERR, Kultuur, 9. detsember 2018
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
