Juri Miljutin
Juri Miljutin (vene keeles Юрий (Георгий) Сергеевич Милютин; 18. aprill (vkj. 5. aprill) 1903 Moskva – 9. juuni 1968 Moskva) oli Nõukogude Liidu helilooja, Vene NFSV rahvakunstnik (1964), Stalini preemia laureaat (1949)[1].
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Juri Miljutin sündis teenistuja peres. 1918. aastal lõpetas Moskva Reaalkooli. Järgnevatel aastatel mängis draamarolle mitmes Moskva teatris ning tegi lavastuste jaoks ühtlasi muusikaseadeid. Töötas helilooja ja pianistina estraadikollektiivis Sinine bluus aastatel 1924–1925, kirjutas ka tantsumuusikat. 1924. aastal kirjutas esimese opereti Moskva teatrile Ermitaaž. 1930. aastate alguses töötas kinodes tummfilmi klaverimängijana ning teatrites muusikaosakonna juhatajana.
Laiema tuntuse saavutas 1930. aastatel ja Teise maailmasõja päevil patriootlike laulude loojana. Sõja ajal esines kontsertbrigaadide koosseisus rindeväeosades. Sel ajal lõi ta ka filmimuusikat.
1945. aastast pööras Miljutin peamise tähelepanu operetile. Tema operette iseloomustasid hoogne tegevus, selge muusikaline joonis ning folkloorielementide kasutamine. Tema operette mängiti menukalt Nõukogude Liidu ning sotsialistlike riikide muusikateatrites.
Ta oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige 1952. aastast. Ta suri 9. juunil 1968 ning on maetud Moskva Novodevitšje kalmistule.[1]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]- 1940 "Näitleja elu"(«Жизнь актёра»)
- 1945 "Neiud ärevil" («Девичий переполох»)
- 1947 "Rahutu õnn" («Беспокойное счастье»)
- 1949 "Trembita" («Трембита»)
- 1953 "Esimene armastus" («Первая любовь»)
- 1960 "Tsirkus süütab tuled" («Цирк зажигает огни»)
- 1964 "Anjuta silmad" («Анютины глазки»)[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
