Julius Jürgenson (31. mai 1892 – 13. oktoober 1927) oli Eesti, Venemaa ja Ukraina sõjaväelane, esimene Eesti sõjaline esindaja Lätis.

Julius Jürgenson sündis 31. mail 1892 Valgamaal Luke vallas.^[1] Ta oli eestlane,^[1] aga ta ema oli lätlane ja Julius valdas vabalt ka läti keelt.^[2] Koolis käis ta Valgas ja Riias, omandas keskhariduse.^[1]

Alates 1913. aastast teenis ta Venemaa Keisririigi sõjaväes. Esimese maailmasõja ajal osales lahingutes Karpaatides, hiljem Daugavpilsi ja Riia lähistel. Teda autasustati Püha Anna ordeni III ja IV klassiga, Püha Stanislavi ordeni III klassiga ning Püha Vladimiri ordeni IV klassiga. Pärast enamlaste riigipööret teenis ta Ukraina armees.^[1]

Alates 18. novembrist 1918 teenis Julius Jürgenson Eesti Vabariigi sõjaväes.^[1] Ta tegutses Kindralstaabi luureosakonna alluvuses ja oli auastmelt alamkapten. 13. märtsil 1919 saadeti ta Liepājasse, kus toona asus Läti Ajutine Valitsus ning kus ta määrati Eesti ja Läti sõjaväe vaheliseks sideohvitseriks.^[2] Samal kevadel peeti ta seal kinni ja Landesveeri sõja ajal juunis–juulis oli ta ligi kuu aega Riias Rüdiger von der Goltzi vägede käes vangis.^[3] 21. novembril 1919 sai vahepeal kapteniks ülendatud Jürgenson ametlikult Eesti esimeseks sõjaväeatašeeks Lätis. Tema ametiajal annetati lätlastele esimesed Vabaduse Ristid. Lätis tegutsedes tekkis tal konflikte sealse Eesti diplomaatilise esindaja Theodor Tallmeisteriga. Eesti Sõjavägede Staabi juhtkond polnud Jürgensoni tegevusega rahul ja kutsus ta mais 1920 Lätist tagasi.^[2] Oma teenete eest premeeris Eesti Valitsus teda 1921. aastal Vabaduse Risti teenetemärgi I liigi 3. järguga^[4] ja Läti Valitsus 1924. aastal Karutapja ordeni 3. järguga.^[5]

Pärast sõja lõppu teenistusest lahkunud Jürgenson asus elama Riiga,^[4][6] kus ta tegeles ettevõtlusega.^[1] Julius Jürgenson suri 13. oktoobril 1927 ja maeti Riia vennaskalmistule.^[1]