Jean-Baptiste de Lamarck (1. august 1744 – 18. detsember 1829 Pariis) oli prantsuse loodusteadlane, akadeemik ja sõjamees.

Lamarcki peateos oli "Philosophie Zoologique" (1809), kus ta avaldas oma teooria liikide muutumisest ja selle põhjustest. See oli esimene terviklik evolutsiooniteooria, mida hakati nimetama lamarkismiks. Tema nimelühend on Lam.

Lamarck sündis vaesunud aadlikepere 11. lapsena. Teda sunniti õppima Amiensi jesuiitide koolis, kuid pärast isa surma 1760. aastal astus ta sõjaväkke. Preisi armees sõdides võttis ta osa Seitsmeaastasest sõjast (1756–1763), kus pälvis sõjalise autasu. Monaco tööpostil olles hakkas ta huvituma loodusteadustest ning otsustas õppida arstiteadust. Kui ta 1766. aastal sai õppustel haavata, lahkus ta sõjaväest ja jätkas meditsiiniõpinguid.

Lamarck oli eriti huvitatud botaanikast, mida ta õppis peaaegu kümme aastat Bernard de Jussieu juhendusel.

Peale botaanika ja meditsiini tegeles ta ka keemia, füüsika, geoloogia, paleontoloogia ja muude valdkondadega.

Oma teoses "Flore Française" tutvustas ta esimesena taimede dihhotoomilist määramisviisi.

Lamarck võttis esimeste seas kasutusele ka termini "bioloogia".

1818. aastal jäi ta pimedaks, elu lõpu elas viletsuses.

• 1799 – valiti Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1808 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks

Lamarcki seisukohad evolutsiooni mehhanismide kohta on kontsentreeritult sõnastatud Lamarcki seadustes.

• lamarkism
• neolamarkism