Janka Kupala
Janka Kupala 1930. aastail.
Sünninimi	Ivan Daminikavitš Lutsevitš
Sünniaeg	7. juuli (vkj 25. juuni) 1882 Viazynka, Minski kubermang, Vene Impeerium
Surmaaeg	28. juuni 1942 (59 a) Moskva
Rahvus	valgevenelane
Kodakondsus	Venemaa keisririik, NSV Liit

Janka Kupala (valgevene Янка Купала; kodanikunimega Ivan Daminikavitš Lutsevitš, kirillitsas Іван Дамінiкавіч Луцэвіч; 7. juuli (vkj 25. juuni) 1882 Vjazõnka, Minski kubermang, Venemaa keisririik – 28. juuni 1942 Moskva) oli Valgevene kirjanik, valgevenekeelse kirjanduse suurkuju rahvuslikul ärkamisajal 20. sajandi algul.

Janka Kupala sündis 1882. aastal Vjazõnka karjamõisas Maladzetšna lähedal. Ehkki tema perekond pärines šlahtast, olid Kupala vanemad mõisamaade rentnikud. Ta sai traditsioonilise valgevene hariduse, lõpetades õpingud 1898. aastal. Pärast isa surma 1902. aastal töötas Kupala juhutöödel, sealhulgas koduõpetaja, poeabilise ja arvepidajana.

Kupala esimene tõsiseltvõetav kirjanduslik katsetus oli poolakeelne sentimentaalne luuletus "Ziarno", mis valmis umbkaudu 1903–1904 pseudonüümi "K-a" all. Tema esimene valgevenekeelne teos "Мая доля" pärineb 15. juulist 1904. Kupala esimene avaldatud luuletus "Мужык" ("Talumees") pääses trükki umbes aasta hiljem valgevene keeles, ehkki venekeelses Valgevene ajalehes Severo-Zapadnõi Krai 11. mail 1905. Rida luuletusi ilmus seejärel valgevenekeelses ajalehes Naša Niva 1906–1907.

1908. aastal kolis Janka Kupala Valgevenest Vilno kubermangu Vilniusse, kus jätkas karjääri luuletajana. Samal aastal ilmunud esikkogu "Жалейка" ("Flöödike") põhjustas valitsusasutuste repressioonid ja raamat konfiskeeriti kui riigivastane väljaanne. 1909. aastal tühistati käsk Kupala arreteerimiseks, kuid teine trükk konfiskeeriti taas, sedapuhku tegid seda Vilniuse kohalikud võimud. Kupala loobus tööst Naša Niva heaks, et mitte rikkuda ajalehe mainet.

1909. aastal lahkus Kupala Peterburi. Järgmisel aastal avaldas ta rea teoseid, sealhulgas poeemi "Адвечная песьня" ("Igavene laul"), mis ilmus Peterburis raamatuna 1910. aasta juulis. "Сон на кургане" ("Uni kurgaanil") valmis augustis 1910; teos sümboliseeris Kupala kodumaa Valgevene viletsat olukorda. Kupala naasis Peterburist Vilniusse 1913. aastal. Teda 1910. aastail mõjutanud autorite seas oli ka Maksim Gorki.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal muutusid Janka Kupala kirjutised optimistlikumateks. Tema arvukate tõlgete seas valgevene keelde oli ka marksistlik hümn "Internatsionaal". Sellegipoolest säilitas Kupala sidemed Valgevene Vabariigi nõukogudevastaste emigrantidega, kes 1927. aastal tehtud välismaareisil kutsusid teda ühinema nendega paguluses Tšehhoslovakkias. Kui Kupala koju tagasi jõudis, suhtusid uued võimud temasse kohatise kahtlusega. Kriitika ajakirjanduses tipnes süüdistustega natsionalismis. See lõppes siiski pärast Kupala avalikku patukahetsuskirja 1930. aastail.

1941. aastal anti Kupalale luulekogu "Ад сэрца" ("Südamest") eest Lenini orden ja Stalini preemia.

1941. aastal, kui Natsi-Saksamaa okupeeris Valgevene, evakueerus raskelt haige Kupala algul Moskvasse ja seejärel Tatarstani. Isegi siis kirjutas ta luuletusi valgevene nõukogude partisanide toetuseks.

Kupala suri 1942. aastal Moskvas segastel asjaoludel, kukkunud alla hotelli Moskva trepikojast. Ametlikult tunnistati ta surm juhuseks, ent tänini kahtlustatakse ka enesetappu või mõrva.

Nõukogude ajal kujunes Janka Kupalast Valgevene kultuuri sümbol. 1945. aastal rajati Minskis tema lese eestvedamisel muuseum, mis tänapäeval on Valgevene juhtiv kirjandusmuuseum. Lääne-Valgevenes Grodna linnas asutati 1978. aastal Janka Kupala Riiklik Ülikool.

Aastal 1975 kirjutas Valgevene ansambli Pesnjarõ kunstiline juht Vladimir Muljavin Nõukogude Liidu esimese rokkooperi "Laul saatusest" ("Песня пра Долю"). Muusikaline etendus põhines Janka Kupala tekstidel. Rokkooperit saatis tohutu menu. Võimud käskisid korduvalt etendust ideoloogilistest kaalutlustest lähtudes mugandada.

• "Poiss ja lendur" Eesti Riiklik Kirjastus, 1953 (värssjutustus, 12 lk, vene keelest tõlkinud Hardi Tiidus)
• "Aga kukulind see kukkus..." Eesti Raamat, 1966 (luulekogu sarjast "XX sajandi luule", valgevene keelest tõlkinud Helvi Jürisson ja Muia Veetamm)
• "Laul sünnimaast" Eesti Raamat, 1982 (1966. aasta tõlkevalimiku kordustrükk, tõlkinud Helvi Jürisson ja Muia Veetamm)
• "Kurgaan. Курган. Курган" Eesti Raamat, 1986 (eesti, vene ja valgevene keeles; poeem valgevene pärimuste ja rahvalaulude ainetel, valgevene keelest vene keelde tõlkinud Nikolai Braun ja eesti keelde Andres Jaaksoo)

1982. aastal lavastas Salme Reek Raadioteatris kuuldemänguna Kupala teose "Pavlinka" (peaosas Kalju Komissarov).

• Olev Jõgi, "Meie tutvus Janka Kupalaga" (Kupala loomingu tõlkimisest ja tutvustamisest) – Sirp ja Vasar 2. juuli 1982 ja raamatus: O. Jõgi, "Hetki ja viipeid", Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 341–346

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Janka Kupala

Tsitaadid Vikitsitaatides: Janka Kupala

• Janka Kupala sonetid Vera Richi tõlkes (inglise keeles)