Jaan Oks (28. veebruar 1884 Pärsama vald – 25. veebruar 1918 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Jaan Oks oli pärit Saaremaalt Ratla külast Pärsamaa vallast.^[1] Ta lõpetas 1902. aastal Kaarma seminari. Töötas aastatel 1905–1911 kooliõpetajana. Massu vallakooli juhatajana asus ta tööle 1905. aastal. 1907. aastal sõitis ta Samaara kubermangu kösterkooliõpetajaks. Oli tubli koolmeister, aga alkoholiprobleemide tõttu vallandati pärast paari tööaastat.^[2]

1912. aastal saadeti ta ilma kindla töö- ja elukohata sundkorras kodukohta Saaremaale, kus tegeles peamiselt füüsilise tööga. 1914. aastal mobiliseeriti Oks sõjaväkke, kuid tervislikel põhjustel teda rindele ei saadetud ning ta viibis Petrogradi sõjaväehospidalis, 1915. aastast Tallinnas merekindluse ehitustöödel. Mais 1917 paigutati luutuberkuloosi põdev Jaan Oks Tallinna Linnade Liidu haigemajja, oktoobris Tallinna priihospidali, kuid haiguse ravimine oli lootusetult hilinenud.^[3]

Kirjutas (eriti aastatel 1906–1910) rohkesti proosat, luulet ja kirjanduskriitikat ning publitsistikat – enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Oksa üksikud tööd ilmusid "Noor-Eesti" albumeis ja Noor-Eesti ajakirjas, enamik jäi avaldamata. Oks saatis neid ise laiali ajalehetoimetustesse, kuhu need jäidki.^[4] Friedebert Tuglase sõnul, kes Oksaga kümmekond aastat kirjavahetuses oli, "on Oks kirjutanud ühes luuletustega mitu- ja mitusada tööd."^[4]

• "Tume inimeselaps" (1918)
• "Neljapäev" (1920)

• "Kannatamine" (1920)

• "Kriitilised tundmused" (1920)

Tsitaadid Vikitsitaatides: Jaan Oks

• Jaan Oks Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Tõnis Erilaid. Kirjanik Jaan Oks: hull, punkar või geenius? Õhtuleht, 27. veebruar 2021