Jäämüts
Jäämütsiks nimetatakse glatsioloogias jäämassi, mille pindala on väiksem kui 50 000 km². [1][2][3] Jäämütsist suuremaid jäämassiive nimetatakse jääkilpideks.
Jäämütsid levivad üldjuhul kuplikujuliselt, mitte ei asu orgudes.[4]
Tekkepiirkonnad
[muuda | muuda lähteteksti]Jäämütsid tekivad tavaliselt polaarsetes ja subpolaarsetes mägipiirkondades. Põhja-Euroopas on palju jäämütse, näiteks Vatnajökulli jäämüts Islandil ja Austfonna jäämüts Norras Teravmägede saarestikus, millest viimane on pindalalt Skandinaavia suurim jäämüts. Maailma suurim jäämüts asub Põhjasaarel, mis on osa Novaja Zemlja saarestikust Venemaa arktikas.[4]
Jäämütse leidub ka sellistel mäestikualadel nagu Himaalaja, Kaljumäestik, Andid ja Lõuna-Alpid.[4]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Jäämütsi kuppel on tavaliselt koondunud massiivi kõrgeima ala kohale. Jää liigub kõrgemalt alalt madalamal paiknevate äärealade poole.[1][2]
Jäämütsid mõjutavad oluliselt nende alla jääva piirkonna geomorfoloogiat. Plastne deformatsioon, uuristused ja muud liustiku erosioonijooned tekivad liustiku taandumisel. Paljud järved, näiteks Põhja-Ameerika suured järved ja samuti arvukad orud on kujunenud liustiku tegevuse tulemusena sadade tuhandete aastate jooksul.
Moodustumine
[muuda | muuda lähteteksti]Jäämütsid tekivad, kui lumi ladestub külmal aastaajal, kuid ei sula täielikult soojal aastaajal. Aja jooksul lumi kuhjub ja muutub tihedaks hästi seotud lumeks, mida tuntakse mitmeaastase firnina. Lõpuks sulguvad lumeosakeste vahelised õhukanalid ja lumi kristalliseerub jääks.[5]
Jäämütsi kuju määrab maastik, millel see asub, kuna sulamismustrid võivad sõltuvalt maastikust erineda. Jäämütsi alumised osad sunnitud kogu jääkatte raskuse all väljapoole voolama ja järgivad laskumisel maapinna reljeefi.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Benn, Douglas; Evans, David (1998). Glaciers and Glaciation. London: Edward Arnold. ISBN 0-340-58431-9.
- ↑ 2,0 2,1 Greve, R.; Blatter, H. (2009). Dynamics of Ice Sheets and Glaciers. Springer. DOI:10.1007/978-3-642-03415-2. ISBN 978-3-642-03414-5.
- ↑ Bennett, Matthew; Glasser, Neil (1996). Glacial Geology: Ice Sheets and Landforms. Chichester, England: John Wiley & Sons. ISBN 0-471-96345-3.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 National Snow and Ice Data Center. Overview
- ↑ 5,0 5,1 Zemp, Michael; Haeberli, W. (2007). "Glaciers and ice caps. Part I: Global overview and outlook. Part II: Glacier changes around the world" (PDF).
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
