Ivan Dratšov
| Ivan Dratšov | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Isikuandmed | |||||||
| Hüüdnimi | Vanja | ||||||
| Sünniaeg | 10. mai 1921 | ||||||
| Sünnikoht | Tuapse, Vene SFNV | ||||||
| Surmaaeg | 2. jaanuar 1989 (67-aastaselt) | ||||||
| Kasv | 178 cm | ||||||
| Treenerikarjäär | |||||||
| |||||||
| Klubikarjäär | |||||||
| 1947–1953 |
 Tallinna Kalev | ||||||
Ivan Dratšov (10. mai 1921 Tuapse, Vene SFNV – 2. jaanuar 1989 Tallinn) oli Vene päritolu võrkpallur ja võrkpallitreener.[1] Eesti, Ukraina ja NSV Liidu teeneline treener.[2]
1947. ja 1953. aastal tuli ta mängijana Tallinna Kalevi meeskonnaga Eesti NSV meistriks. 1968. aastal tuli Tallinna Kalev tema juhendamisel Nõukogude Liidu meistriks.[1]
Ligi 40 Dratšovi õpilast on saanud meistersportlaseks ning neli neist on tulnud olümpiavõitjaks: Viljar Loor, Oleg Moliboga, Fjodor Laštšonov ja Valeri Krivov.[2]
Noorpõlv ja Eestisse jõudmine
[muuda | muuda lähteteksti]Ivan Dratšov sündis 1921. aastal Venemaal Saratovi oblastis hobukaarikus, kui suure näljahäda eest põgeneti Volgamaalt Musta mere äärde Tuapsesse, kus ta üles kasvas. Võrkpalliga hakkas ta tegelema Tuapses jalgpalli kõrvalt.[3]
Eestisse jõudis ta 1941. aastal, kui teenis madrusena miiniristlejal Karl Marx. 8. augustil 1941 tabas Loksa sadamas sakslaste õhurünnak nende kõrval olnud sõjaväekaatrit, mille miinid rebisid ristleja lõhki. Dratšov ujus kaldale, kus teda ja ellujäänud meremehi abistasid kohalikud. Aastatel 1941—1944 oli ta Eesti pinnal sakslaste käes vangistuses. Sõja lõppedes 1945. aastal värvati ta Nõukogude Liidu võimude poolt agentuurivõrku, kus ta nimeks oli agent Gorski.[4]
Karjäär võrkpallis
[muuda | muuda lähteteksti]Mängija ja alustav treener (1947–1950)
[muuda | muuda lähteteksti]Võrkpalluriks sai Dratšov Tallinnas Valter Mäe juhendamisel. Ta mängis aastatel 1947–1953 Tallinna Kalevi esindusmeeskonnas ning tuli kahel korral mängijana Eesti NSV meistriks (1947 ja 1953).[1] Samal ajal juhendas ta ka Tallinna Polütehnilise Instituudi võrkpallimees- ja naiskonda. Samuti juhendas Kalevi noorterühmasid.[3]
Naiskondade esiletõus (1950–1963)
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1950 kutsuti ta treenima Tallinna Kalevi võrkpallinaiskonda, kelle eesotsas oli ta 1964. aastani.[3] Sellel perioodil tuli naiskond kümnekordseks Eesti NSV meistriks (1952–1954, 1956, 1959–1964).[5] Lisaks kohalike võistlustele osaleti ka üleliidulistel võistlustel, kus esimesi suuremaid tulemusi oli 1950. aastal 8 linna turniiril 3. koha saamine. 1954. aastal saadi üleliidulistel ametiühingute meistrivõistlustel hõbemedal. Samal aastal juhendas ta kolmandale kohale Eesti neidude koondise Nõukogude Liidu koolinoorte spartakiaadil.[1]
1959. aastal juhendas ta Eesti koondnaiskonda NSV Liidu rahvaste spartakiaadil, kus saadi kuues koht.[3]
Naiskondade juhendamise kõrvalt jätkas ta ka TPI meeskonna juhendamist, kes tuli sel perioodil mitmekordseks Eesti NSV meistriks (1954, 1956–1957, 1960–1964).[3]
Tallinna Kalev ja Eesti koondmeeskond (1963–1972)
[muuda | muuda lähteteksti]1963. aastal määrati Dratšov Tallinna Kalevi võrkpallimeeskonna ja Eesti koondmeeskonna peatreeneriks. Tema juhendamise all muutus Tallinna Kalevi mängupilt märgatavalt ning põhiliselt rõhuti kiirusele. Ajaloolise tulemusega saadi hakkama 1968. aastal, kui võideti NSV Liidu meistritiitel, mida ükski Eesti võrkpalliklubi pole enne ega pärast võitnud. Järgnevatel aastatel tulemused langesid ning NSV Liidu meistrivõistlustel saadi vastavalt seitsmes (1969), neljas (1970) ja üheteistkümnes koht (1971–1972).[3]
1967. aastal selgitati NSV Liidu meister rahvaste spartakiaadil, kus Eesti sai kaheksanda koha. Üleliidulisel taliturniiril oldi üheksandad.[3] 1971. aasta suvisel spartakiaadil saadi kuues koht.[6]
Ukrainas (1972–1975)
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1972–1975 juhendas Dratšov Ukraina võrkpallimeeskondasid Dnipropetrovski Avtomobilist ja Vorošilovgradi Zvezda. Tema juhendamisel sai Avtomobilististist kõrgliiga meeskond. Zvezdaga saadi hõbemedal nii NSV Liidu meistrivõistlustel (1972) kui Euroopa karikavõistlustel (1974).[7]
1973. aastal võitis Dratšovi juhendatud Ukraina juuniorite koondis Gorkis toimunud üleliidulised noorsoomängud. 1975. aastal sai Ukraina koondmeeskond Dratšovi juhendamisel suvisel rahvaste spartakiaadil neljanda koha.[8]
Tagasi Eestis (1975–1988)
[muuda | muuda lähteteksti]Dratšov naasis Eestisse 1975. aastal, kui asus taas Tallinna Kalevi võrkpallimeeskonna etteotsa, kus püsis 1981. aastani. 1977. aastal õnnestus tal meeskond NSV Liidu meistriliigasse tagasi tõsta, kuid juba järgmisel aastal langeti sealt taas välja.[3]
Pensionil olles elas ta Vinnis ning juhendas Vinni näidissovhoostehnikumi meeskonda, kellega tuldi kahel korral Eesti NSV meistriks (1983 ja 1987).[3]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1963 Kalevi auliige
- 1966 Eesti NSV teeneline treener
- 1974 Ukraina NSV teeneline treener
- 1980 NSV Liidu teeneline treener
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ta lõpetas 1953. aastal Tallinnas Sitsi õhtukooli ja 1961. aastal Lesgafti-nimelise Kehakultuuriinstituudi.[1][3]
Ta abiellus 1945. aastal Marina Solovskajaga ning neil olid tütar Jelena (1947—2006) ja poeg Dmitri (1949—2020).[3][9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Biograafia ESBL-is (vaadatud 28.04.2024)
- ↑ 2,0 2,1 Hillar Karm: Meenutame Ivan Dratšovi Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv, 15.05.2018.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Maksimov, Valeri 2009. Võrkpalli lugemik. Lk 311–320.
- ↑ Märt Roosna. Eesti parima võrkpallitreeneri elutee salajane peatükk: vangipõli ja uhke kuusk Delfi, 11.09.2020.
- ↑ Võitjad 1925-2023 Eesti Võrkpalli Liit (vaadatud 28.04.2024).
- ↑ Maksimov, Valeri 2009. Võrkpalli lugemik. Lk 104.
- ↑ Maksimov, Valeri 2009. Võrkpalli lugemik. Lk 107.
- ↑ Maksimov, Valeri 2009. Võrkpalli lugemik. Lk 111–112.
- ↑ Suri Kaleviga NSV Liidu meistriks tulnud võrkpallur Postimees.ee arhiiv, 11.08.2020.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Biograafia ESBL-is
- Haud Tallinna Liiva kalmistul
- Märt Roosna, Jaan Martinson. Põgenev Ivan Dratšov, püss käes ja granaadid vööl: kas vangid lastakse maha? Delfi, 23. oktoober 2020
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
