Inimmõõde (inglise keeles human scale) on inimeste, neid ümbritseva keskkonna ja objektide suhte iseloomustamine ning selle abil mugava disaini loomine.^[1] Inimmõõtmega arvestatakse sellistes valdkondades nagu tööstus, protsessid, teenused, tooted, linnaruumi ja arhitektuur.^[2]

Kujundamisel tuleb planeeritav ruum mugavdada/kohandada inimese järgi ja mitte vastupidi. Meeles tuleb pidada inimese mõõte ja meeli ning nende haaret. Muuta kujundatav ruum nii mugavaks, turvaliseks ja tervislikuks kui võimalik. Inimmõõde jaguneb kaheks:

• liikumatu faas ehk puhke seisundis (puhkust ja tuge pakkuvate seadiste kasutamine) olev inimene ja tema mõõtmed
• liikuv faas ehk liikumises oleva inimese vajadused ruumis.^[2]

Mõlemad faasid jagunevad omakorda kaheks: füüsiliseks ja psühholoogiliseks. See jaotus kindlustab, et kujundatud objektid oleksid kõige efektiivsemaks kasutamiseks inimesele sellisel moel, et need kutsuksid esile parima psühholoogilise vastuse.^[1]

Inimmõõte eesmärk arhitektuuris on luua keskkond, mis oleks võimalikult paljudele inimestele mugav. See tähendab, et tuleb luua sobivate mõõtmetega ruumid, millel on piisavalt kõrged laed, laiad uksed, paraja suurusega koridorid jne. Tänapäeva ehituseeskirjad näevad ette teatud normide ja standardite täitmist, kuid olulisem on võtta arvesse kasutajaskonda ja hoone otstarvet. Standardeid järgides võivad jääda tegelikud ruumi vajadused täitmata. Inimmõõde ei mõjuta mitte ainult inimesi vaid ka ruumi ja sisustust. Magamistoas näiteks peaks olema piisavalt ruumi, et keskmise suurusega voodi mugavalt ära mahuks. Büroohoonetes peab küllalt ruumi olema laudadele, ühisaladele, koosoleku ruumidele jne. Ruumi kujundates tuleb arvestada vanainimeste, laste ning liikumisraskustega inimeste vajadustega, et tagada ka neile hea ligipääsetavus.^[2]

Taani arhitekt Jan Gehl on täheldanud, et arhitektid on viimase poole sajandi jooksul ära unustanud õige inimmõõtme. Kui vaadata vanemaid linnasid, (näiteks Veneetsia), neile omaste väikeste ja kitsate tänavatega, on näha, et need on loodud just inimest silmas pidades. Veneetsia puhul on keskmine tänava laius 3m, mis aitab tekitada huvitavaid jutunurki ja muid sotsiaalseid ruume. See on intiimne ja hubane linn, millele vastandub näiteks Dubai, mis ei ole absoluutselt inimmõõdet silmas pidades ehitatud. Samas ei saa täiesti ära kaotada suuremaid tänavaid, kus oleks võimalik transpordivahendiga võimalikult kiiresti punktist A punkti B jõuda, kuid kohtades, kus inimesed käivad rohkem jala peaks olema elamismugavused kõige paremad.^[3]