Ilze Indrāne (kodanikunimi Undīna Jātniece, neiupõlvenimi Undīna Liepiņa; sündinud 23. aprillil 1927 Lazdona vallas) on läti kirjanik ja õpetaja.

1946. aastal lõpetas Ilze Indrāne Madona gümnaasiumi. 1948–1951 õppis ta Riia Pedagoogilises Instituudis läti kirjanduse osakonnas. 1948. aastal asus ta tööle Kusa põhikooli direktorina, poliitilistel põhjustel vabastati oma ametikohalt 1956. aastal. 1956–1967 töötas ta õpetajana Prauliena põhikoolis ja juhatas ka kooli näiteringi. Kirjanike Liitu võeti Indrāne vastu 1967. aastal.^[1]

Ilze Indrāne esikromaan "Lazdu laipa" ("Sarapiku purre") ilmus 1963. aastal. Romaani eestikeelne tõlge ilmus 1965. aastal. Romaanis "Cepure ar kastaņiem " ('müts kastanitega') (1966) käsitletakse sõjajärgset maaelu. Romaan "Ūdensnesējs" (1971, eesti keeles "Veekandja" (1983)) kujutatakse muusiku ja õpetaja Klinta elu, mida on tõlgendatud ka rahva saatuse sümbolina. Jutukogu "Anemone" ('anemoon' 1974) on autobiograafiliste motiividega, peategelane on sulase tütar. Kiriromaanis "Aisma" (1980) väljendub terav protest pealiskaudsete inimsuhete vastu. 1984. aastal ilmunud romaan "Zemesvēzi dzirdēt" ('kuulata kaerasori') peategelane on vana kolhoosnik Donāts Dravnieks, kes tuletab meelde möödunut. Romaan "Putnu stunda" ("Linnutund") ilmus 1996. aastal. Ilze Indrāne on kirjutanud ka näidendeid.^[2]

Eesti keeles on 1981. aastal ilmunud ka Ilze Indrāne lasteraamat "Tipsi, Topsi ja Tedi".