Hispaania pärilussõda (1701–1714) oli 18. sajandi alguspoole suurimaid sõjalisi kokkupõrkeid Euroopas. Selles osalesid peaaegu kõik toonased Euroopa suurriigid.

Hispaania pärilussõja põhjustas Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV vaheline vastuolu küsimuses, kes peaks pääsema Hispaania troonile pärast viimase Habsburgide soost Hispaania kuninga järglasteta Carlos II surma.

Hispaania kuningas Carlos II oli pärandanud oma valdused Bourbonide dünastia Louis XIV pojapojale Philippe'ile, kes Hispaania kuningana võttis hispaaniapärase nimekuju Felipe V.

Saksa-Rooma keiser Leopold I aga soovis Hispaania troonil näha endiselt Habsburgide soost kuningat ning alustas sõda Louis XIV Prantsusmaa vastu. Saksa-Rooma vägede poolel astusid sõtta ka teised Prantsusmaa ülemvõimupüüdlusi piirata soovivad Euroopa suurriigid: Suurbritannia kuningriik, Hollandi vabariik, Portugali kuningriik, Preisi kuningriik ja Savoia hertsogkond.

Prantsusmaa ja Hispaania poolel sõdisid katoliikliku Baieri hertsogkonna väed.

Vaenutsevad pooled, nii Prantsusmaa kui ka temavastased mereriigid Inglismaa (hiljem Suurbritannia), Holland ja Austria püüdsid enda poole võita ka võimsa sõjalise jõuga Rootsit, kes oli aga kistud Taani, Saksimaa ja Venemaa sõlmitud Põhjaliidu poolt 1700. aastal Riia piiramisega alanud Põhjasõtta.

Lahingud toimusid mitmel pool Euroopas, peamiselt Madalmaades, Itaalias ja Hispaanias ning ka Põhja-Ameerikas, kus peeti Kuninganna Anne'i sõda (1702–1713), Prantsusmaa ja Hispaania, kes oli Prantsusmaa liitlane ning Inglismaa vahel, kuhu olid kaasatud sõtta ka arvukalt põlisameeriklaste hõime, kes olid liitlased mõlemale riigile.

Sõja tulemusena jäi Hispaania troon küll Bourbonide soost Felipe V-le, keda toetas Louis XIV, kuid Prantsusmaa hegemooniale Euroopas oli pandud selgelt piir. Gibraltar läks Suurbritanniale, Lombardia (kaasa arvatud Milano) ning Hispaania Madalmaad (Belgia) Püha Rooma riigi koosseisu (Austria keisri võimu alla).

• Põhjasõda, Põhja- ja Kesk-Euroopas (1700–1721)