Hiidmanner on geoloogilises minevikus eksisteerinud mitmest tänapäevasest mandrist koosnenud manner.

Hiidmandrid olid näiteks Gondwana, Rodinia, Pangaea ja Lauraasia.

Viimaste hiidmandrite Pangaea ja Lauraasia lagunemise järel on tekkinud kõik tänapäeva ookeanid peale Vaikse ookeani, mis on jäänuk Pangaead ümbritsenud hiidookeanist Panthalassast.

Mandrid lagunevad nii, et algul tekib mandrile riftivöönd, geoloogiliselt aktiivne ala, kus toimub palju maavärinaid ja võib olla vulkaane. Riftivööndi kohalt hakatakse mandrit lahku käristama: kumbki pool liigub eri suunas. Riftivööndi kohale tekivad algul suured, sügavad ja kitsad järved, hiljem pikad ja kitsad lahed.

See protsess toimub tänapäeval Aafrikas, kus Ida-Aafrika hakkab ülejäänud Aafrikast eralduma (Ida-Aafrika riftivöönd). Sellesse kohta on juba tekkinud hulk järvi (neist suurimad on Tanganjika järv ja Njassa järv) ning Punane meri on juba Araabia poolsaare Aafrikast eraldanud.

Tänapäeval saab hiidmandrina käsitleda Euraasiat, mis koosneb hulgast eri päritolu laamadest. Nende vahel kunagi eksisteerinud veekogud, näiteks Tethyse ookean, on kadunud, maismaa osad on üksteisega kokku põrganud ja põrkekohta on tekkinud kõrged mäestikud: Püreneed, Alpid, Kaukasus ja Himaalaja. Ka Austraalia liigub põhja poole, Euraasia suunas.

Arvatakse, et umbes 250 miljoni aasta pärast liituvad mandrite triivi tulemusel taas kõik praegused Maa mandrid üheks hiidmandriks Pangaea Ultima ehk Pangaea Proxima.^[1]

• Mikrokontinent