Henry John Temple, kolmas vikont Palmerston
- Vaata ka artiklit Vikont Palmerston.
| Henry John Temple | |
|---|---|
| The Viscount Palmerston | |
 Lord Palmerston (1857) | |
| Suurbritannia peaminister | |
|
Ametiaeg 12. juuni 1859 – 18. oktoober 1867 9. veebruar 1855 – 19. veebruar 1858 | |
| Eelnev |
Edward Smith-Stanley George Hamilton-Gordon |
| Järgnev |
John Russell Edward Smith-Stanley |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Henry John Temple |
| Sünniaeg |
20. oktoober 1784 London, Inglismaa, Suurbritannia |
| Surmaaeg |
18. oktoober 1865 (80-aastasena) Welwyn Garden City, Inglismaa, Suurbritannia |
| Erakond |
Tooride Partei (1806–1830) Viigide Partei (1830–1859) Liberaalse Partei (1859–1865) |
| Abikaasa | Emily Temple (1839–1865) |
| Vanemad | Henry Temple (isa) |
| Elukoht |
Maetud: Westminster Abbey, London, Inglismaa, Suurbritannia |
| Alma mater |
Edinburghi Ülikool St John's College (Cambridge'i Ülikool) |
| Autogramm |
 |
Henry John Temple, kolmas vikont Palmerston (tavaliselt Lord Palmerston; 20. oktoober 1784 – 18. oktoober 1865) oli Suurbritannia poliitik, 1855–1858 ja 1859–1865 Suurbritannia peaminister. Ta oli aastatel 1830–1865 ehk Briti impeeriumi kuldajal Suurbritannia välispoliitika juhtfiguur. Ta oli aastast 1807 kuni surmani aastal 1865 peaaegu kogu aeg mõnes riigi juhtametis. Parlamendis algas tema karjäär Tooride Parteis, aastal 1830 liitus ta Viigide Parteiga ning temast sai 1859. aastal uue Liberaalse Partei esimene peaminister. Ta oli rahva seas populaarne.[1]
Temple päris oma isalt Iiri aadlitiitli ning temast sai 1802. aastal kolmas vikont Palmerston. See ei andnud talle kohta Lordide kojas, kuid tal oli võimalus kuuluda House of Commonsisse ning ta sai tooride esindajana parlamendi liikmeks aastal 1807. Aastatel 1809–1828 oli ta sõjasekretär ning hoolitses sõjaväe rahastuse eest. Ta võeti valitsusse 1827. aastal kui George Canning peaministriks sai, kuid astus aasta hiljem tagasi. Lord Palmerston oli Suurbritannia välisminister 1830–1834, 1835–1841 ja 1846–1851. Ametis olles tegeles ta efektiivselt mitme Euroopas puhkenud relvakonfliktiga.
Aastal 1852 moodustas neljas Aberdeeni krahv koalitsioonivalitsuse. Peelite'd tahtsid välisministriks John Russelli ning Palmerston oli sunnitud hakkama siseministriks. Ametis olles viis ta sisse mitmeid reforme, kuid oli vastu valimisreformile. Aberdeeni valitsus lagunes 1855. aastal Krimmi sõja tõttu ja kuna Palmerston oli ainuke kandidaat, keda toetas parlamendi enamus, sai temast uus valitsusjuht. Ta oli ametis kaks korda, 1855–1858 ja 1859–1865 kuni ta 80-aastasena suri. Paar kuud enne surma võitis ta 1865. aasta Ühendkuningriigi parlamendivalimised. Ta on endiselt viimane Suurbritannia peaminister, kes on ametis olles surnud.
Palmerston kasutas populaarsuse tagamiseks briti rahvuslust. Kuigi nii kuninganna Victoria kui enamus poliitikutest umbusaldas teda, oli ta ajakirjanduse ja üldsuse silmis armastatud. Tema nõrkusteks on peetud isiklike suhete hoidmist ja lahkhelisid kuningannaga välispoliitika küsimustes.[2]
Ajaloolased on Palmerstoni hunnanud üheks riigi ajaloo edukamaks välisministriks, kuna ta tuli hästi toime jõudude tasakaalu säilitamisega Euroopas ning Briti huvide kaitsmisega paljude relvakonfliktide kiuste. Tema panus suhetesse India, Hiina, Itaalia, Belgia ja Hispaaniaga tõi Suurbritanniale kasulikke tulemusi ka pärast tema surma. Samas tema tegutsemine näiteks oopiumisõdade ajal sai paljudelt kaasaegsetelt kriitikat, näiteks suhtus temasse umbusklikult William Ewart Gladstone.[3] India vallutamist on hiljem kritiseeritud, kuna see tõi kaasa jõhkra koloniaalvõimu.[4] Tema poliitika Prantsusmaa, Türgi ja Ameerika Ühendriikide suunal oli lühiajalisema mõjuga.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Rahvusvahelised suhted (1814–1919)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ David Brown, Palmerston: A Biography (2010) p. 473.
- ↑ Paul Hayes, Modern British Foreign Policy: The Nineteenth Century 1814–80 (1975) p. 108.
- ↑ Louise Foxcroft (2013). The Making of Addiction: The 'Use and Abuse' of Opium in Nineteenth-Century Britain. Ashgate Publishing, Ltd. Lk 66. ISBN 978-1409479840.
- ↑ Joshua Ehrlich, "Anxiety, Chaos, and the Raj." Historical Journal 63.3 (2020): 777–787.
| Eelnev Granville Leveson-Gower, esimene krahv Granville |
Suurbritannia sõjasekretär 1809–1828 |
Järgnev Henry Hardinge, esimene vikont Hardinge |
| Eelnev George Hamilton-Gordon, neljas Aberdeeni krahv |
Suurbritannia välisminister 1830–1834 |
Järgnev Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog |
| Eelnev Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog |
Suurbritannia välisminister 1835–1841 |
Järgnev George Hamilton-Gordon, neljas Aberdeeni krahv |
| Eelnev George Hamilton-Gordon, neljas Aberdeeni krahv |
Suurbritannia välisminister 1846–1851 |
Järgnev Granville Leveson-Gower, teine krahv Granville |
| Eelnev Spencer Horatio Walpole |
Suurbritannia siseminister 1852–1855 |
Järgnev Sir George Grey, teine baronet |
| Eelnev George Hamilton-Gordon, neljas Aberdeeni krahv |
Suurbritannia peaminister 1855–1858 |
Järgnev Edward Smith-Stanley, neljateistkümnes Derby krahv |
| Eelnev John Russell, esimene krahv Russell |
House of Commonsi juht 1855–1858 |
Järgnev Benjamin Disraeli |
| Eelnev Edward Smith-Stanley, neljateistkümnes Derby krahv |
Suurbritannia peaminister 1859–1865 |
Järgnev John Russell, esimene krahv Russell |
| Eelnev Benjamin Disraeli |
House of Commonsi juht 1859–1865 |
Järgnev William Ewart Gladstone |
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
