Hella Kink (26. aprill 1933 Tallinn – 9. juuni 2014 Tallinn) oli eesti geoloog.

Ta tegeles peamiselt hüdrogeoloogia ning põhja- ja pinnavee kaitsega.

1951. aastal lõpetas ta Tartu 2. Keskkooli, 1956. aastal Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiaosakonna ja 1968. aastal Moskva Üleliidulise Ehitusgeoloogia Instituudi kaugõppeaspirantuuri.

1970. aastal kaitses ta geoloogia-mineraloogiateaduste alase kandidaadiväitekirja, mis käsitles Eesti kuivendatavate madalsoode geoloogiat ja hüdrogeoloogiat ning geofüüsikaliste meetodite kasutamisvõimalusi nende probleemide uurimisel.

Aastail 1956–1962 töötas Hella Kink geoloog-kaardistajana Krasnojarski Geoloogiavalitsuses. Kodumaale naasnuna töötas ta aastail 1962–1965 insenerina Eesti Põllumajandusprojektis ja 1970–1973 teadurina Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudis ja seejärel kuni 2006. aastani Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis, hilisemas Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis noorem- ja vanemteadurina, nõunikuna ja vetesaaste uuringute töörühma juhina. Ta on rohkem kui 200 teadustöö autor.

Aastail 1968–1978 õpetas ta kohakaasluse alusel üld- ja hüdrogeoloogiat Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning aastail 1978–1998 melioratiivset hüdrogeoloogiat ja hüdrogeoökoloogiat Tartu Ülikoolis.

Ta on kuulunud Looduseuurijate Seltsi ja Tallinna Looduskaitse Seltsi juhatusse. Hella Kink oli üks peamisi "Eesti ürglooduse raamatu" koostajaid, ta algatas ka populaarse sarja "Loodusmälestised" väljaandmise ja oli selle kõige viljakam autor. Ta oli ka MTÜ Pakri Looduskeskus asutaja ja juhatuse liige.

• 1997 Eerik Kumari looduskaitsepreemia
• 1998 Tartu Ülikooli medal^[1]

Tema isa oli eesti tehnikateadlane Aleksander Kink.

• Eesti ürglooduse raamat, nimeotsing rubriigis "Ajalugu ja inimesed"