Louis Hector Berlioz (11. detsember 1803 – 8. märts 1869) oli prantsuse romantiline helilooja. Tihti on teda nimetatud ka suurimaks prantsuse heliloojaks üldse, ent samal ajal ei mõisteta suurt osa tema loomingust tänapäevani. Kindlasti oli Berlioz oma eluajal aga rohkem hinnatud väljaspool oma kodumaad, põhjuseks küllaltki teravad suhted Pariisi konservatooriumiga.

Berliozi sulest pärineb esimene kuulajateni jõudnud romantiline sümfoonia Symphonie Fantastique (1830, Schuberti 8. sümfooniat toona veel ei tuntud), milles autor kasutab tugevalt autobiograafiliste sugemetega programmi. Oma sümfoonilistes teostes on Berlioz aktiivne orkestriarendaja, nende teoste kaudu jõuavad akadeemilisele kontserdilavale nii uued pillid (pikoloklarnet, harf) kui ka sümfonismis varem tundmatud mängutehnikad (col legno keelpillidel). Mitmetes teostes võib täheldada monumentaalsust, plakatlikkust. Berlioz on üks esimesi väljaspool põhilava paiknevate pillimeeste e. banda kasutajaid, erakordsena paistab selliste teoste hulgas 1837. aastal kirjutatud Reekviem, kus lisaks orkestri põhikoosseisule on soovitud nelja vaskpillikoori.

Huvitava faktina tasuks märkida sedagi, et ehkki Berliozi sulest ilmunud traktaati "Harmooniast ja orkestreerimisest" peetakse tänapäevani üheks põhjalikumaks teoreetiliseks teoseks, ei mänginud Berlioz ise korralikult mitte ühtki pilli.

• 1826 "Les francs-juges"
• 1837 "Benvenuto Cellini"
• 1858 "Les Troyens"
• 1862 "Béatrice ja Bénédict"

• 1828 "Waverley"
• 1831 "Kuningas Lear"
• 1844 "Le Corsaire"
• 1844 "Le Carnaval romain"

• 1830 "Symphonie Fantastique"
• 1834 sümfoonia "Harold en Italie"
• 1837 "Reekviem"
• 1839 sümfoonia "Romeo ja Julia"
• 1840 "Grande symphonie funèbre et triomphale"
• 1841 laulutsükkel "Les nuits d'été"
• 1850 "Te Deum"
• 1854 oratoorium "L'enfance du Christ"