Harpuun on odakujuline vahend, millega saab püüda kalu või teisi suuri veeloomi.

Lihtne harpuun koosneb kiskudega teravikust ja varrest, mis on kinnitatud nööri või trossi otsa. Selliseid harpuune liigutati tavaliselt käsitsi. Kidad on vajalikud selleks, et oda jääks looma kehasse püsima ega libiseks enese tekitatud haava mööda uuesti välja. Nöör või tross on vajalik selleks, et harpuunitud looma mitte ära kaotada. Tähtis võib olla seegi, et harpuuni ennast mitte ära kaotada.

Harpuunid leiutati vanemal kiviajal. Lõuna-Prantsusmaal Cosquer' koopas on leitud 16 tuhande aasta vanuseid koopamaalinguid harpuunitud hüljestest. Enamik kiviaja tingimustes elavaid hõime tundis harpuune ja mõnigi neist oli harpuunide ehituse oma tehnoloogilise võimekuse piires täiuseni arendanud, näiteks inuitid.

Eestist on leitud neoliitikumist ehk nooremast kiviajast pärinevaid harpuuniotsi, mis on valmistatud lõhestatud toruluudest^[1]. Luumaterjalist valmistatud harpuunide kasutamine jätkus pronksiajal^[2].

Harpuuni on mainitud piiblis Hiiobi raamatus, kus on räägitud, et muistsed juudid ei küttinud kunagi krokodille ja kartsid neid: "Kas sa saad tema nahka viskodasid või tema pead kalatuurasid täis tikkida?"^[3]. Kuid piiblis ei kirjeldata lähemalt, milliseid harpuune tollal kasutati.

Vasest harpuunid olid tuntud juba Harappa meresõitjatele. Vana-Kreeka ajaloolane Polybios, kes elas 2. sajandil eKr, kirjeldas oma "Maailma ajaloos" jahipidamist mõõkkalale, milleks kasutati kisalise ja vahetatava otsaga harpuuni.

Eestis kasutati harpuune peamiselt hülgepüügiks, neid nimetati ka hülgeraudadeks (ka hülgerõngasteks). Hülgepüügiga on seostatud ka juba pronksiajast pärinevaid harpuune, mida on leitud Asva ja Iru asulakohtadest^[2].

1870 konstrueeris ja patenteeris norralane Svend Foyn plahvatava harpuuni ja relva, millest seda lasta. Need põhinesid Erik Erikseni (1820–1888) ideel ja projektil. Koos auru jõul töötavate vaalapüügilaevade kasutuselevõtmisega juhatas see sisse moodsa vaalapüügi ajastu. Euroopa ja Ameerika vaalapüüdjad said nüüd hakata jahti pidama kõige kiirematele ja võimsamatele vaalaliikidele, nimelt vaguvaallastele. Probleemiks oli sealjuures asjaolu, et surnud vaguvaalad ei jäänud pinnale, vaid vajusid merepõhja. Sellepärast täiustati plahvatavaid harpuune sel viisil, et nad süstisid vaala kehasse ühtlasi õhku, mis takistas neil pärast surma põhja vajumast.

Tänapäeva harpuunikahur koosneb laevatekile paigaldatud laskeseadmest, milleks on tavaliselt kahur, ja viskerelvast, milleks on jämeda köiega ühendatud suur harpuun. Harpuuni pea kuju võimaldab sellel tungida läbi paksu traanikihi ja lihasse kinni jääda. Sellel on teravad ogad, mis takistavad harpuunil vaala kehast välja libisemast. Pärast vaala harpuunimist saab nööri hakata kokku kerima (selleks on laeval eraldi seade) ja ühtlasi tõmmatakse vaal vaalapüügilaeva juurde.

Teine tänapäevane leiutis on käeshoitav allveekahur. Sukeldujad kasutavad seda kaitseks ohtlike mereloomade vastu. Ühtlasi saab sellega kalu küttida. Allveekahurid võivad töötada suruõhuga või mehaaniliste vahenditega, näiteks vedrude või elastsete ribadega.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harpuun