Hans Salm (23. aprill 1934 Padise vald, Hatu küla – 25. aprill 2008 Valga) oli Eesti Nõukogude julgeoleku- ja miilitsatöötaja ning koduloo-uurija. Mitme Eesti metsavendlust puudutava nõukoguliku propagandaraamatu autor.

Sündis kooliõpetajate peres. 1951. aastast kuulus ta komsomoli (Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing ehk ÜLKNÜ) ning 1958. aastast NLKP-sse. 1947–1953 õppis Rakvere Pedagoogilises Koolis algklasside õpetajaks-vanempioneerijuhiks ning 1953–1955 omandas sõjaväelise keskjuriidilise hariduse ja leitnandi auastme Vilniuses NLi Ministrite Nõukogu juures asuvas Riikliku Julgeoleku Komitee Koolis nr. 303.

1960–1965 omandas kaugõppe teel kõrgema juriidilise hariduse Vene NFSV Ühiskondliku Korra Kaitse Ministeeriumi Kõrgemas Koolis Leningradis. Tööalaselt oli H. Salm julgeolekuorganitega seotud alates 1955. aastast, mil ta asus ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee Valga rajooni operatiivvoliniku ametipostile, viibides Valgas esialgu vaid ajutiselt. Järgnevad aastad veetis ta samal kohal hoopis Hiiumaal ja Tõrvas. 1959. aastal naasis H. Salm aga Valka ning alustas tööd miilitsaorganeis. Hiljem töötas ta veel teisteski linnades, kuid jäi seotuks korrakaitse- ja julgeolekuorganitega. 1966. aastast Põlva rajooni TSN TK Siseasjade Osakonna ülema asetäitjaks operatiivalal, 1970. aastast sama osakonna ülem. Teda on seostatud Eesti kahe viimase teadaoleva metsavenna tabamisega – nende kinnivõtmiseks korraldatud haarangute käigus hukkusid nii Kalev Gustav Arro (1974) kui August Sabbe (1978). Just seoses Arro saatusega võib Salmi nime leida ka propagandalugudest endist – 1975. aasta 12-16 augustis avaldatud ajalehe "Pärnu Kommunist" järjeloos „Viimane padrun“ esineb Põlva rajooni siseasjade osakonna ülem Salm hea kangelase rollis, tehes bandiit-terroristina kirjeldatud metsavenna kahjutuks.

1983. aasta suvel vabastati ta ametist Põlvas ning viidi üle samale ametikohale Valga rajooni.

1985. aastal tõusis esile tema personaalküsimus. 6. märtsist 1985 pärineb Valga rajoonikomitee vastus EKP Keskkomiteele, kus teatatakse H. Salmi järjekordsest parteilisest karistusest ning nõustutakse tema ametist vabastamisega. Ametlikult saatis EKP KK ta pensionile 17. mail 1985.

1985–1994 oli Valga Koduloomuuseumi direktor ja 1994–1999 teadusdirektor ning tegeles aktiivselt kirjutamisega. Suri 25. aprillil 2008 Valgas.^[1]

Propagandistlikku tegevust alustas juba 1970ndatel: 1977. aasta suvel avaldas Põlva rajooni ajaleht "Koit" temalt kaks metsavennalugu – „Rännukaarel“ ja „Soojärve saladus“. Salmi tippteos „Mõrv metsateel“ alustas ajalehes "Kodumaa" ilmumist 1985. aasta aprillis, seega ajal, mil valmistati ette tema ametist lahkumist, ning jätkus kuni 1987. aasta veebruarini välja, mil selle ilmumine Nõukogude julgeoleku poolt liigse avameelsuse tõttu keelati.^[2] Tegu on ühe mastaapseima ning informatiivseima metsavennalooga, mis nõukogude ajal üldse avaldatud, kusjuures tähelepanuväärne on ka selle sihtgrupp – "Kodumaad" kasutati eelkõige väliseestlastele suunatud propaganda levitamiseks. „Mõrv metsateel“ loomise juures oli esmase tähtsusega asjaolu, et Salmile anti K. G. Arro tabamise järel luba kasutada salajast agentuurtoimikut.

1986. aasta novembris ilmus ajakirjas "Aja Pulss" Jaan Rootsi salgale keskenduv „Orioni salga lõpp“. Taasiseseisvunud Eestis ilmus talt 2004. aastal mahukas „Viie luure agent“, mis käsitleb Soome ja Saksa luures töötanud Eesti mehi. 2008. aastal avaldas ta Teise maailmasõja ajal Saksamaa luurekoolidesse värvatud eestlastest pajatava "dokumentaaljutustuse" „Luurekooli „Metskassid““.^[1]