See artikkel räägib vanema põlve literaadist; meediaärimehe kohta vaata artiklit Hans H. Luik; keemiku kohta vaata artiklit Hans Luik (keemik)

Hans Luik (26. märts 1927 Tartu – 13. august 2017) oli eesti tõlkija, näitekirjanik ja kriitik.

Sündis haritlasperekonnas, lõpetas 1947. aastal Tartu 1. Keskkooli. Õppis 1948–1952 Lunatšarski-nimelises Riiklikus Teatrikunstiinstituudis, mille lõpetas teatrikriitika alal.

Ta tegutses vabakutselise literaadina Tallinnas, avaldas ajakirjanduses teatri- ja kirjandusarvustusi. Tema sulest ilmusid publitsistlikud raamatud "Inimene võidab surma" (1967) ja "Kõik noored orbiidile" (1967) – esimene arstiteaduse saavutustest ja tulevikuperspektiividest, teine pedagoogika päevaprobleemidest. Ka ilmus tema sulest 1989. aastal Eesti Kirjanike Liidu kooperatiivi Kupar trükitud romaan "Keelatud vili", mis käsitleb bioloogia valdkonda kuuluvat omamoodi dilemmat - kas bioloogiline avastus, mis võimaldab saavutada suuremaid tulemusi, on olulisem inimese ja looduse püsima jäämisest.

Eesti Raadio on ette kandnud tema kuuldemänge ja raadionovelle.

Temalt ilmus romaan "Kosmodroomidest kaugel" (1969), Oktoobrirevolutsiooni ja Leninit kujutav näidend „Homsed tähed“ (1971, lavastatud Ugalas 1970, Prahas 1972), 1973. on sellest lavastatud nõukogude telefilm ja lühiproosat ajakirjanduses. 1969 lavastati Tallinna Draamateatris Luige kaksiknäidend "Kaks kuulsat kurjategijat". Luige dramatiseeringus lavastati Oskar Lutsu "Kevade" (Vanemuises 1953).

Ta tõlkis eesti keelde rohkesti vene kirjandust, sealhulgas Maksim Gorki, Nikolai Gogoli, Ivan Turgenevi, Anton Tšehhovi, Leonid Leonovi ja Nikolai Pogodini näidendeid, Dmitri Mamin-Sibirjaki, Konstantin Fedini ja Daniil Granini romaane, inglise keelest O. Henry, Ray Bradbury, Cyril Northcote Parkinsoni, Vladimir Nabokovi ja teiste teoseid.

Ajakirjanik ja meediaärimees Hans H. Luik on tema poeg.