Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (21. november 1768 – 12. veebruar 1834) oli saksa teoloog ja filosoof. Teda peetakse 19. sajandi teoloogia isaks.

Ta isa ja vanaisa olid pastorid. Schleiermacher sai hernhuutliku kasvatuse, ent ta pöördus sellest varsti ära, minnes isaga riidu. Õppis Halles filosoofiat ja teoloogiat. Seejärel sai ta pastoriks Berliinis. Vanaduses pöördus hernhuutluse juurde tagasi.

Aastal 1799 ilmus teos "Religioonist. Kõned selle haritud põlgajaile" (tuntud ka kui "Kõned religioonist"). Teoses oli 5 peatükki.

• Esimene peatükk sedastas, et religioon on omaette nähtus inimese vaimuelus. Usk pole mõtlemine ega tegutsemine, filosoofia ega käsud-keelud, vaid midagi muud.
• Teises peatükis ütles Schleiermacher, et religioon on kõiksuse (universumi) vaatlemine, mitte moraalile või metafüüsikale pühendumine.
• Kolmandas peatükis seadis Schleiermacher kahtluse alla valgustuse ja religioonipedagoogika. Religiooni ei saa õpetada.
• Neljandas peatükis avaldas ta oma arusaama kirikust. Nõudis kiriku ja riigi lahutamist. Usk peab olema vabatahtlik.
• Viiendas peatükis rääkis religioonidest. Vastandas positiivseid religioone "loomulikule", mõistuse religioonile. Üldist religiooni pole olemas. Jeesust peab mõistma, et teda uskuda, pärast seda ei ole aga Uut Testamenti üleüldse vaja. Kristlus on täiuslik religioon, kuna ta on kõigi, ka enese suhtes kriitiline.

Pärast raamatu avaldamist sai Schleiermacher tuntuks ja jätkas kirjutamist. Õpetas ka ülikoolis.

Schleiermacheriga sai teoloogia uue teadusteoreetilise aluse kui praktiline teadus; teoloogia uurib samade eelduste teisi aspekte, eesmärgiks kiriku õige juhtimine. Teoloogia jaguneb:

• praktiline teoloogia (kuidas olla pastor), mis toetub ajaloolisele;
• ajalooline teoloogia (kehtiv õpetus ja selleni jõudmine);
• filosoofiline teoloogia (kristluse teooria).

Schleiermacher uskus, et kristlusel ja religioonil on tuum, olemus: "absoluutse sõltuvuse tunne".