Ferdinand Eisen (17. november 1914 Nursi vald, Võrumaa – 31. oktoober 2000) oli eesti haridustegelane ja pedagoogikateadlane.

Eisen õppis aastail 1923–1926 Vastse-Nursi algkoolis ja 1926–1928 Rõuge algkoolis. 1928–1930 õppis ta Võru Õpetajate Seminaris, selle sulgemise järel 1930–1932 Läänemaa Õpetajate Seminaris ning aastail 1932–1934 Tallinna Pedagoogiumis.

Aastail 1948–1953 õppis Eisen Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas ja 1954–1959 Moskva Ühiskonnateaduste Akadeemias. Omandas 1960. aastal filosoofiakandidaadi kraadi.

Eisen töötas aastail 1935–1938 Petserimaal Molnika algkoolis õpetajana ja 1938–1940 Läänemaal Varbla algkooli juhatajana.

1940. aastal siirdus Eisen ametiühingutööle, oli Maatööliste Ametiühingu Vabariikliku Komitee sekretär ja seejärel esimehees. Oli 1941–1944 mobiliseerituna NSV Liidu tagalas. Oli 1945–1947 Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu orgosakonna juhataja ja abiesimees. NLKP liige 1944. aastast.

Töötas 1947–1949 Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõuna ja 1949–1955 EKP Keskkomitee Vabariikliku Parteikooli direktori asetäitjana õppealal. Töötas alates 1959. aastast taas Tallinna Polütehnilises Instituudis õppejõuna, alates 1969 dotsendina.

Oli 1959–1960 lühikest aega Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kõrgema ja Kesk-Erihariduse Komitee Õppe- ja Metoodilise Töö valitsuse juhataja. Aastail 1960–1980 oli Eisen Eesti NSV haridusminister. Haridusministrina toetas eesti lastele sobivate õppeprogrammi ja koolisüsteemi rakendamist. Eiseni algatusel kehtestati 11-klassiline üldhariduskool, viiepäevane koolinädal, hakati looma süvaõppega muusika- ja kunstiklasse ning -koole (diferentseeritud õpe). Eiseni eestvedamisel propageeriti eesti originaalõpikute koostamist ja kirjastamist.^[1] Paljud Eiseni algatused leidsid hiljem rakendamist mujal NSV Liidus.

Aastail 1961–1981 kuulus Eisen EKP Keskkomiteesse ning oli 1963–1980 Eesti NSV Ülemnõukogu VI, VII, VIII, IX koosseisu^[2] saadik.

Pärast pensioniikka jõudmist 1980. aastal töötas kuni 1990. aastani Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna ja Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teadurina.

Eisen oli Eesti Esperanto Liidu esimees, Eesti Looduskaitse Seltsi ja Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi asutajaid ning koolinoorte laulu- ja tantsupidude korraldamise mõtte algatajaid.

Eisen on teinud kaastööd pedagoogikaalasele ajakirjandusele ning uurinud Eesti kooli ajalugu.

• 1974 – Eesti NSV teeneline õpetaja
• 1976 – Tööpunalipu orden
• 1991 – Bengt Gottfried Forseliuse medal
• 1994 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 1996 – Riigivapi IV klassi teenetemärk^[3]

• Biograafia ESBL-is