Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseadusi füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.

 Pikemalt artiklis Mehaanilise energia jäävuse seadus

 Pikemalt artiklis Termodünaamika esimene seadus

Termodünaamikas väljendub energia jäävuse seadus termodünaamika esimeses seaduses: energia, mille süsteem saab väljastpoolt, peab võrduma süsteemi siseenergia muudu ja süsteemist väljuva energia summaga (termodünaamika esimene seadus). Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi igiliikuri konstrueerimise.

Erirelatiivsusteoorias seotakse (seisu)energia ja (seisu)massi jäävuse seadus üheks. Seda väljendab massi ja energia ekvivalentsus kujul

${\displaystyle E\!=m\!c^{2))$,

kus ${\displaystyle E}$ on energia, ${\displaystyle m}$ mass ja ${\displaystyle c}$ on valguse kiirus vaakumis. Massi ja energia ekvivalentsuse tõttu avastati, et mass võib muutuda energiaks ja vastupidi.

Kvantmehaanikas on energia proportsionaalne lainefunktsiooni ajalise tuletisega. Asjaolu, et aja operaator ja ajalise tuletise võtmise operaator ei kommuteeru, põhjustab matemaatiliselt järgmise määramatuse relatsiooni: mida pikema aja jooksul süsteemi on võimalik jälgida, seda täpsemalt võib määrata süsteemi energia. Vastupidi: mida lühema aja jooksul meil süsteemi on võimalik jälgida (näiteks süsteem on ebastabiilne ja laguneb lühikese aja jooksul), seda halvemini on määratud süsteemi energia. Täpsemalt öeldes: energia ja aeg moodustavad Fourier' paari.

• Impulsi jäävuse seadus
• Termodünaamika teine seadus
• Termodünaamika kolmas seadus