Elementideks nimetatakse Euroopa ja ida traditsioonilistes maailmapiltides maailma ürgalgeid (kreeka arche). Sõltuvalt autorist ja kontekstist võidakse neid tõlgendada materiaalsete algete, printsiipide või vaimsete algetena. Muuhulgas on elemente käsitletud filosoofias, keemias ja alkeemias, meditsiinis ning üldiselt loodusteaduses. Elemendi kui ürgalge mõistest pärineb ka tänapäevane keemilise elemendi mõiste.

Kõige levinuma kirjelduse järgi on neid Lääne traditsioonis neli: tuli, vesi, õhk ja maa. Neile lisaks on viiendana nimetatud eetrit ehk kvintessentsi.

Ida traditsioonides on elemente tavaliselt viis. India filosoofias on elemendid (sanskriti keeles bhūta) vaim, õhk, tuli, vesi ja maa; budistlikus tavas kõneldakse ka neljast elemendist (paali keeles cattāro mahābhūtāni), mis on maa, vesi, tuli ja õhk. Jaapani traditsioonis on elemendid (godai, 'viis suurt') maa, vesi, tuli, õhk ja tühjus või taevas. Hiina tavandis on elemendid (五行 wŭ xíng) puu, tuli, maa, metall ja vesi. 18.-16. sajandil eKr kirjutatud Babüloonia tekst "Enûma eliš" loetleb viis kosmilist elementi: meri, maa, tuli, taevas ja tuul.

Hellenistlik füüsika

Hellenistlikud elemendid tuli  · maa  · õhk  · vesi

Antiikfilosoofias käsitlesid elementide küsimust juba presokraatilise Joonia natuurfilosoofia koolkonna filosoofid, samuti Empedokles, kes nimetas elemente "juurteks" (ῥιζὤματα, rhizōmata). Teadaolevalt esimesena kasutas nende kohta sõna "stiihia" (στοιχεῖον, stoicheion) Platon, kes loetles ka neli klassikalist elementi.

Aristotelese iseloomustuse kohaselt on neli elementi järgmised:

• õhk on esmalt märg ja teiseselt kuum;
• tuli on esmalt kuum ja teiseselt kuiv;
• maa on esmalt kuiv ja teiseselt külm;
• vesi on esmalt külm ja teiseselt märg.

Tema lisas ka viienda elemendi - eetri või kvintessentsi -, põhjendades seda tõigaga, et neli maapealset elementi on maised ja manduvad, tähed peavad aga koosnema taevasest ja muutumatust ainest.

Galenose järgi kasutas nelja elementi Hippokrates, kirjeldades inimkeha nelja huumorit ehk kehavedelikku: kollane sapp (tuli), must sapp (maa), veri (õhk) ja flegma (vesi). Antiikmeditsiinist jõudis nelja huumori teooria ka keskaegsesse Euroopa ja islami meditsiini.

Keskaegse alkeemiatraditsiooni elemendisüsteemi arendas välja araabia alkeemik Jābir ibn Hayyān. tema algses süsteemis olid neli Vana-Kreeka elementi ning kaks filosoofilist elementi: väävel ja elavhõbe. Šveitsi alkeemiku Paracelsuse arvates kehastusid Aristotelese neli teoreetilist elementi kehades kolme alget (tri prima) ehk metallilise printsiibina: väävel, mis kehastas põlemist ja süttivust, elavhõbe, mis kehastas voolavust ja püsivust, ning sool, mis kehastas tahkust. Ta pidas neid printsiipe fundamentaalseteks ning põhjendas nende vajalikkust kirjeldusega puidu põlemisest. Elavhõbedas on püsivus, seepärast laguneb puit koost, kui see suitsus lahkub. Suitsus on voolavus (elavhõbe) ning leekides põlemine (väävel), järele jääb tahke tuhk (sool).

Neli klassikalist elementi on levinud ka Lääne maagia- ja esoteerikatavandis. Lääne astroloogias on elemendid seatud vastavusse sodiaagi kaheteistkümne tähtkujuga: tulemärgid on Jäär, Lõvi ja Ambur, maamärgid Sõnn, Neitsi ja Kaljukits, õhumärgid Kaksikud, Kaalud ja Veevalaja ning veemärgid Vähk, Skorpion ja Kalad.

Tarokaartidega ennustamises vastavad kaardimastid karikad, mõõgad, sauad ja mündid veele, õhule, tulele ja maale.

• Ürgalge (kreeka arche)