Eesti Suusaliit on spordiorganisatsioon, mis toetab ja edendab Eesti suusaspordialasid: murdmaasuusatamist, ⁶suusahüppeid, kahevõistlust, mäesuusatamist, lumelauasõitu ja vigursuusatamist.^[1]

Suusaliit koordineerib kogu suusasporti Eesti Vabariigis. See on Eesti suusaspordi kõrgeim esindusorgan Eesti Vabariigis ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Suusaliit on mittetulundusühing, millesse kuuluvad juriidilised isikud.^[1]

Eesti Suusaliit loeb oma sünnipäevaks 28. novembrit 1921, mil Tallinnas Pikal tänaval asutati Eesti Talvespordi Liit. 15. märtsil 1935 võeti Eesti Talvespordi Liit Kõrg-Tatrates samal ajal toimunud 1935. aasta maailmameistrivõistlustel rahvusvahelise suusaföderatsiooni (FIS-i) täieõiguslikuks liikmeks.^[viide?]

Suusaliit peab suusatamist Eesti rahvusspordiks. Oma põhiväärtusteks organisatsioonina on Eesti Suusaliit kuulutanud traditsiooni, professionaalsuse, pühendumuse, arengu ja hoolivuse.^[1]

Eesti Ajalehtede Liit nimetas suusaliidu 2011. aasta pressivaenlaseks.

• 1922–1923 Hardvig Hübbe^[viide?]
• 1923–1924 Eduard Hiiop^[viide?]
• 1924–1934 Reinhold Saulmann^[viide?]
• 1934–1937 Elmar Lepp^[viide?]
• 1937–1940 Gustav Laanekõrb^[2]

Pärast teist maailmasõda puudus seitse aastat juhtiv organisatsioon. Sõjaeelse Eesti suusajuhid represseeriti ja hukati. 1947. aastal moodustati Eesti NSV Suusasektsioon, mille etteotsa valiti presiidium. Presiidiumi tööd juhtis selle esimees.^[viide?]

• 1948–1948 Georg Rents^[viide?]
• 1948–1950 Voldemar Öövel^[viide?]
• 1950–1966 Aleksi Ilves^[viide?]
• 1966–1972 Karl Lont^[viide?]
• 1972–1985 Hugo Esop^[viide?]
• 1985–1990 Arnold Green^[viide?]

25. mail 1990 jätkas tegutsemist Eesti Suusaliit, mis on 1921. aastal loodud Eesti Talvespordi Liidu õigusjärglane. Suusaliit jätkab vahepealsel ajal Eesti suusaelu juhtinud Suusaföderatsiooni tegevust. Suusaliidu presidendiks valiti Arnold Green. 1992. aasta juunis Budapestis toimunud FIS-i kongressil kinnitati ametlikult Eesti liikmelisus rahvusvahelises suusaföderatsioonis (FIS).^[viide?]

• 1990–1993 Arnold Green^[viide?]
• 1993–1999 Andres Bergmann^[viide?]
• 1999–2011 Toomas Savi^[viide?]
• 2011–2015 Sandor Liive^[3]
• 2015–2020 Andreas Laane^[4][5]

Ajakirjanduses kritiseeriti Suusaliidu käitumist seoses Andrus Veerpalu dopingukahtluse juhtumiga 2011. aastal, kus Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv nimetas artikleid Veerpalu dopingust kuulujutuks ja Eesti Suusaliidu juhatuse liige Andres Jõesaar tegi liidu juhatusele ettepaneku minna Andrus Veerpalu vastaste dopingusüüdistustega välja tulnud meediaväljaande vastu kohtusse. Dopingukahtlust eitas ka Suusaliidu president Toomas Savi.^[6]"Äsjast rahvuslikku tragöödiat seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt: valetades ja varjates ning tõenäoselt mõjutades ka sportlast osalema tõe varjamises – kui sportlane ise üldse täpselt teabki, kuidas arstide ja treenerite meeskond temaga eksperimenteerib," kirjutas politoloog Ilvi Jõe-Cannon.^{[7][8][9][10][11][12][13]}

Kuna ESL-i sekretariaat ei edastanud kõigile juhatuse liikmetele tõest infot ja väitis, et Veerpalu polnud andnud positiivset dopinguproovi, tegi Andres Jõesaar ettepaneku minna Andrus Veerpalu vastaste dopingusüüdistustega välja tulnud meediaväljaande vastu kohtusse. Kui selgus, et ka talle oli valetatud, vabandas ta ajakirjanike ees. Andres Jõesaar pole kunagi võtnud sõna dopingut pruukinud sportlaste kaitseks.^[viide?]

• Eesti Suusaliidu koduleht
• Info EOK lehel
• "Kuidas Alaver Suusaliidus Res Publicat teeb" Delfi, 22. juuli 2011