Eesti Tööliste Partei oli 1926. aastal Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei lõhenemisel kommunistlike vaadetega liikmete lahkumisel tekkinud partei.

Partei juhtorganiks oli Eesti Tööliste Partei Keskkomitee ja ETP KK Poliitbüroo. Eesti Tööliste Partei liider^[1] ja ETP Keskkomitee liige oli Ernst Selge ja ETP keskkomitee esimees, Valter Kaaver (1929–1930).

ETP juures tegutsesid Eesti Tööliste Partei võimlemisrühmad ja Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei juures Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei võimlemisrühmad.

III Riigikogu valimistel 1926. aastal sai Eesti Tööliste Partei 30 339 häält, mis oli 5,8% ja andis kuus kohta. Riigikogusse valiti partei saadikud: Rosalie Verner^[2] (Tallinna ringkond)

Detsembris 1926 heideti segaste rahaasjade selgumisel Eesti Tööliste parteist ja Riigikogu fraktsioonist Demokraatlik Liit välja Arnold Grimpel.

III Riigikogu valimistel valiti Eesti Tööliste Partei nimekirjast III Riigikogusse (1926–1929), Hans Martinson, Eduard Pesuri, August Sprenk, Theodor Maurer kuid 12. jaanuaril 1929. aastal heideti Eesti tööliste partei III kongressi otsuse põhjal nad ETP-st välja ja Hans Martinson, Eduard Pesur läksid üle Eesti Sotsialistlikusse Töölisparteisse IV (1929–1932) ja V Riigikogus (1932–1937).

Septembris 1930 mõisteti Tallinna-Haapsalu rahukogus süüdistusmaterjali puudumisel kohtulikult õigeks Eesti Tööliste Partei liikmed kirjanik Valter Kaaveri ja Leonhard Kääri kaaslased Harald Kadu ja August Muru. V. Kaaver ja L. Käär põgenesid, kui kuulsid Kadu ja Muru süütegudest.

IV Riigikogu valimistel 1929. aastal valiti V. Kaaver Eesti Tööliste Partei esindajana IV Riigikogu saadikuks. Kaaver siirdus 1930. aastal Nõukogude Venemaale, kus ta korduvalt arreteerituna suri vangilaagris.

Partei lõpetas tegevuse 1930. aastal.

• Eesti Tööliste Partei programm ja taktika. , Tallinn : E.T.P. Keskkomitee, 1927